Friday, April 23, 2010

peatükk nr 2


Ettekanne 4.

Ma kolisin mustamäele. Koos Frediga loomulikult. Me käsikäes valisime selle korteri välja mis on pisike, kuid armas. Siin on köök, väikese mööbli valikuga, kuid laud on selle eest kahele. Kuid kõige suurem plus on, et vaade on suurepärane. Nimelt elame kolmandal korrusel ning sealt näeb otse pargile kuhu paistab koguaeg päike. Päikese loojangu paiku on puud ning rohi orantsikates toonides. Koolis käimine saab siit lõbus olema. Oh peale selle otsin omale tööd. Mia arvas, et tavaline ettekandja amet on liialt igav ning ma nõustun temaga arvates, et parema meelega ei teeks midagi mis tavaline ülikooli õpilane raha jaoks teeb. Poes samuti ei soovi töötada, tavapära tõttu. Naeratus näol, pakkus Mia, et läheks koos modillideks. Naeru kõkutades ütlesin, et ma pole üldse ilus ning peale selle veel pisike siga. Selle lause peale sain talt raamatuga vastu pead. Kodus rääkisin sellel samal teemal Frediga. Too kallistas mind ning ütles, et see polegi nii halb mõtte. See oli tast eriti armas.

Igatahes on korter vapustav. Meil on suur vannituba ning wc. Vannitoas on vann! Mitte see tavaline duss, vaid hiiglasuur valge vann. Fred otseloomulikult tegi kohe ettepaneku end puhtaks pesta küünalde valgel. Naersin, kuid selle peale tegi ta kelmikalt silma, niisiis võis oodatata muusikat ning roosiõisi.

Magamistuba on tagasihoidlikult armas suure pehme voodiga ning veel suurematsorti elutuba, kuhu Fred juba televiisori sisse tassis ning sellega koos tema playstaisoni. Ta kruvis ka kapi paika ning sinna sai asetatud meie üksikud raamatud, mis aastate jooksul kummalegi kokku kogunenud.

Tegin köögis esimest korda süüa, kõrvetsin pudru põhja ning selle viskasime aknast välja tuvidele. Kui aus olla olime mõlemad veidi vindised ning ma kahetsesin oma tegu sügavalt, kuid õnneks järgmiseks päevaks avastus, et tuvid olid pudru tõepoolest ära söönud, tõstis mu tuju. Kõrbenud pudru asenduseks tegime võileibu ning Fred praadis mune ning vorstikesi. Oh kuidas ma armastan oma kokkavad mehekest Fredrik Paati ning ühel päeval saab minustki üks auväärne Paat. Itsitan mõtte peale. Ma ei kujutakski ennast ette seljas valge kleit ning loor, kõndides närviliselt altari poole, kuna see lihtsalt imelik tänu faktile, et mu ema pole kunagi abielus olnud. Seetõttu jäid kuulmata kõik need ilusad abielu lood, mis oleks mind nii väga köitnud. Kui praegu järele mõelda polegi mu ema mind ühegi elulooga harinud. Teda lihtsalt pole kunagi olnud. Kasvasin üles teiste lastega. Aga ka need teisedki ei rääkinud sellest. Teadsin vaid lapsi, kes olid vanemateta või sellistega kelle omad olid lahus, nagu minulgi. Elutoas, mis unustasin mainida on rõdu mida jumaldan. Esimesel õhtul vahetasime seal kehasoojusi koos ühe suure teki all vaatates tähti. “Näe üks langev!” hüüatas ta ning me soovisime mõlemad midagi. Muidugi ei ütleks ma oma oma kõvasti ette, esiteks oleks see piinlik ning teiseks ei läheks see ehk täide.

Rõdule panin ma oma kaktuse. See õitseb, kuna ikkagi kevad on ning nagu see kaktuski õitseb meie armastus. Käisime käsikäes linna peal. Sõime Hesburgeris eineid, loopisime üksteist friikartulitega, kuni meid välja visati. Selle peale virutas Fred ühe kandiku pihta ning me jooksime. Kandik seisab selle armsa kaktuse all ja igakord kui rõdule lähen itsitan. Fredrik aga leidis ühe halva harjumuse milleks oma koniside sinna laostamine. Nügin teda ning virisen miks ta sellise mõtetu pahnaga tegeleb. Tõmban tihti hõõguva koni talt suust ning asendan selle oma suuga. Surun end tugevalt tema vastu ning temagi tugevdab oma haaret, siis aga kavalalt kustutan ma ta koni, teen talle silma ning lahkun, jättes ta pead raputama ning sorima oma taskutesse, ega tal rohkem suitsu pole.

Pole tundnud end õnnelikumalt. Ning asjad on muutumas aina paremuse poole.

*

Sunday, April 18, 2010

Minu 13 peatükki

Lühilugu: Minu 13 peatükki.

Autor:Gerli Carol Koppel

  1. Peatükk- Ettekanne number 12

Ma ei soovi midagi öelda. Mitte vähimatki. Ma tahan, seistes seal, jälgides, korrutades, et see ei olnud mina, mõelda, et see tõesti polnud mina. Et see polnud see sama mina, kelleks saada tahtsin. Kas see oli minugi saatus. Kas pidin tundma sama valu, sama lootusetust?

Kõndides möllust eemale möödun peeglist. Ma arvan, et suudan seda ignoreerida, kuid valetan enesele. Olen noor naine. Peeglid tõmbavad mind nagu magnet rauapuru. Jään sinna seisma- vahtima oma lõusta. Mis see on, mis ma näen? Kas see on normaalne? Katsun oma nägu. See pole pehme, see pole nagu teda mäletasin. Kuidagi kõva. Mu käsi peeglis paistab samuti kuidagi kondine välja. Vahin oma peegeldust. Ma ei ole ilus. Ma olin, kuid nüüd enam pole. Ma ei suutnud ennast takistada. See seal taga oleksin võinud olla mina. Lõpuks otsustan ennast liigutada, suundudes poe poole.

Supermarket kubiseb inimestest, kes nagu sipelgad pesas. Mutikesed jooksid võidu saamaks tooteid, mis kasvõi mõne sendi võrra odavamad. Seisatasin. Kõhus oli imelik tunne. Küsimus põles sisemuses. Äkki ei peaks? Kui peaks siis mida? Pigistan rahakotti käte vahel. Pööran umber. Mul pole ikka isu. Ma ei taha. Kuid sunnin end peatuma. Ma pidin seda tegema isegi kui ei tahtnud. Mälusopis heljuv pilt ajas südame pahaks. “Noor neiu!” kostab hüüe selja tagant. Avastan, et olen tekitanud ummiku ning astun sammu kõrvale, et inimesed mööda saaksid. Miks olen ma siin? Ohkan ning lasen jalga kõndides kiiresti kodutänava poole. Mul peaks külmikus kodujuustu olema. Või sõin ma selle ära? Millal ma üldse viimati sõin? Pea valutab. Tahan võimalikult kiiresti koju jõuda. Tahan pikali heita.

Külm tuul rebib maast üles kuivanud lehti, mis annavad sügise keskpaigast teada. On juba oktoobri lõpp. Tuul on külm, see tungib ka läbi jope, pannes mu keha külavärinatest judisema. Jälgin oma värvilisi tenniseid, vältimaks üksikuid lompe. Külm õhk on näo tuimaks muutnud ning pannud silmad jooksma. Just! Silmad jooksevad tuulest. See seletab kõike.

“Anna!” tõstan pilgu. Otse mu korterirea uksel seisab Fred. Ta raputab pead ning kõnnib käsi väljasirutades minu poole. Tahaks taganeda, pea ära pöörata. Ei soovi talle oma nõrkusi näidata. Kuid kas inimene kunagi saab mis tahab? Eks vist harva. Ja kui ta ka peaks saama siis ei ole see kunagi täpselt see mida tahetakse. Kaks sooja kätt sulguvad mu umber embuseks. Tunnen poisi sooja hingeõhku kaela vastas. See on mu külmunud kaelale meeldivaks vahelduseks tuues mu kehale, küll värinaid, kuid meeldivaid.

“Kus sa olnud oled?” sosistab ta vaikselt. Surun end võimalikult talle vastu. Soojuse jaoks. Pigistan tugevalt. Ta vastab samaga ning seisame seal tükk aega vaikuses. Ta ootab mult vastust, kuid seda ma anda ei taha, kuna sisaldab fakti, mille kinnitajaks olin ma ise. Patt mida lubasin mitte teha. Ei pigem lubadus. Ma lubasin Fredile seda mitte teha, kuid siiski lõppes asi sellega, et ma murtsin oma lubaduse, ning peale selle veel taas.

Lõpude-lõpuks võidan mina. Fred pole kunagi väga kannatlik olnud. Ta võtab mu käest kinni ning põimib oma sõrmed minu sõrmedega ning tirib mu ukse poole. Veidi taskus sorides võtab ta välja võtmepuntra, siis avab ukse, lükkab mu sisse ja ise sisenedes sulgeb selle. Kõnnime kolmadale korrusele, ikka sõnagi vahetamata. Ta avab korter number 17 ning mõlemad astume sisse. Ma libistan ketsid jalast, tõmban jope luku lahti ja asetan selle aeglaselt nagisse. Silmanurgast märkan, et mu tegutsemise ajal pole Fred end karvavõrdki liigutanud. Vaatan teda küsival pilgul, kuid näib, et ta ei taha minuga rääkida. Otsustan sellest mitte välja teha ning astun kööki. Köögilaual lebab suitsupakk, millest paistab välja üksainus sigaret. Istudes tõmban selle aeglaselt välja nii, et pakk tühjaks jääb. Keerutan seda üksikut kurba torukest oma pöidla ja nimetissõrme vahel ning teen paar liigutust, et sigatetti suhu panna, kuid ei tee seda. Panen suitsu taas maha ning võtan pea kätevahele. Keha hakkab rappuma ning tugevad nuuksed tulevad minust. See üllatab mind enesetki. Poleks arvanudki, et murdun. “Anna, mis juhtus?” Paistab, et Fred lõppetas oma vaikimis sesiooni. Ta tuleb kööki ning istub minu vastu. Ta ei proovigi mind lohutada. Ta lihtsalt vaatab, kuidas ma nutan. Muidugi ma ei vasta. Ma ei taha vastata. Ma ei taha, et ta seal istuks ning ma ei taha seda nõmedat vaikust, mille taustaks mu virin. Ma tahan, et ta räägiks minuga. Ütleks ükskõik mida. Võtaks mu ümbert kinni ning teataks, et on mulle andestanud. Aga ta ei tee seda. Ta on alla andnud. Nüüd on ta siiin vaid seetõttu, et hoolib must veel pisut. Ta ei taha, et minuga midagi juhtuks. “Fred.” Ütlen lõpuks, kui nuuksed lakkavad. “Mhh.” Vastab ta lühidalt. “Ma mõtlesin ühe asja üle.” Teen pausi ning tõstan pilgu leidmaks, et ta vaatab mind. Jätkan, “ Ma mõtlesin minna mõneks ajaks maale. Koju.” Ta noogutab. “Ma tahan ema näha. Ta vist muretseb mu pärast.” Fred muigab. “Jah, peaksid. Ta helistab mulle iga jumala päev. Ma oleks pigem su lapsehoidja, kui su.” Ta vakatab ning vaatab aknast välja. Tunnen, kuidas süda on raske. Ma tekitasin selle segaduse ning nüüd lihtsalt ei oska seda lahendada. Teen kõike valesti. Panen käed ümber enese ning vaatan samuti aknast välja, nägemaks Fredi peegeldust. Peegel-Fred vaatab mulle otsa ning mina talle. Mis küll juhtus meie vahel? Paratamatult on tunne, et miski ei paranda seda.

Tänane öö tuleb pikk. Pikk ning üksildane nii nagu eelmisedki. Seda loen tema ilmest ja samad sõnad on jäädvustunud minu näole. Me oleme jamas, mina aga veelgi suuremas. Tõusen ning kõnnin magamistoa poole, tema pilk mind saatmas vaikselt pea märkamatult. Tõmban seljast pusa ning viskan selle esikupõrandale. Libistan juuksed patsist lahti ning sasin neid. Heidan pilgu vaatamaks, kas Fred on ikka veel seal ning mul on õigus. Ta on võtnud minu viimase sigari ning selle suhu pistunud. Ta tõmbab tikku ning läidab tolle pannes mind pead raputama ning saates talle viimse pilgu lükkan ukse enese järel kinni mõttes kahjuga. Minu viimane rahusti. See mille ma kõige hullema jaoks olin jätnud. Eks ma pea siis home uue paki järgi minema.

*