Wednesday, November 24, 2010

Peatükk 9

Ettekanne 3

Fredriku pool on alati mõnus olnud, kuid täna ennelõunal ärgates avastasin voodi tühjana. Segaduses ringi vaadanud, leidsin kummutilt punasroosi ning selle alt ilusas peenes käekirjas sõnumi.

Anna andeks mu arm, kuid töö ootab.

Võti on esiku kummutil. Võid baarikapi tühjendada, tean et see meeldib sulle.

Saadan sulle suurimad kallistused ning magusamad suudlused ning olen õhtul tagasi.


Muiates tatsun hõbedase kapini ning koogin säält välja paki M&M'se. Kui ta lubab, siis lubab. Pakki avades jään mõttesse. Tegelikuuses ei tohiks ma kahju tunda. Fred on seni minu jaoks pühendunud nõnda palju aega ning eks pidigi tulema see aeg, kus ta on sunnitud miskit muud tegema, kui minuga tegeleda.
Üks sinine sokolaadikommike lipsab suhu ning mäludes seda aeglaselt tunnen ebameeldivat tunnet kõhtu täitmas.
Ehk olen liialt temaga olnud? Kas olen isekas nõnda, soovides igat võimalikku hetke, mis saaksin temaga olla? Äkki ta on minust tüdinenud? Suus käib läbi juba tea mitmes komm kui paki eemale heidan ning viskun tagasi voodile, vahtides vaid lage, igavat valget lage.
Suus on rõve magus maik, liiga magus ning avan taaskord kapi, mille tühjendamist mulle lubatud ning koogin välja väikese kokteilipudeli. Silmitsen seda ning peale hetkelist kõhklust avaneb pudel pisikese põrinaga. Rüüpan pealt vahu ning istun akna alla. Pole varem päeval joonud, võibolla vaid alaelalisena, salaja ema alkohooli, kuid nüüd küll mitte. Kihisev jook tekitab mu sees energiat ning nähes seda ilusat kevadilma kargan järsult püsti, jätan pooliku pudeli aknalauale ning kiirelt riietunud, torman välja. Mul puudub suund, jalad viimas mind kuhugile, ei tea kuhu, kuid kaugele. Ma ei vaata kordagi kuhu lähen, ega hooligi, kuna pean oma pea selgeks saama. Kehas pulbitseb mingisugune jõud ning alustan väikest sörki.
Olöen liiga pealetükkiv olnud. Ei, aga tema on ju ka mind nii korduvalt kutsunud. Aga äkki teeb ta seda viisakuse pärast? Millal ta üldse Eestisse tuli? 2 nädalat tagasi? Ei,ei see oli 3. Ja kaua me sel ajal lahus oleme olnud?
Järsult tabab mind taas reaalsus, kui märkan minu ette ilmuvat punast nõukogude-aegset jalgratast. Kiljatan ning hüppan sammu eemale, samal hetkel krigisevad pidurid ning ratalt hüpab maha noor punapäiline neiu.
''Oeh, iihhh!'' hüüatab ta veidral kõlal ning mina ei suuda miskit muud teda kui talle otsa vahtida. Mu süda taob ehmatusest. Kui ta on oma häälitsused lõpetanud ning veidikene kogunud, tõstab ta pea ning vahib mulle otsa. Veidike veidrat vaikust ning ta lõpetab selle pahvatades ''Oh issver, ma ei näinudki sind! Ma loodan, et sa ei saanud viga, ma just kimasin Rotermani kaubanduskeskuse poole, et saada oma käpad uuele suve kollektsioonile külge ning just enne sind hellas mulle Berta, et ma pagen kiiremini väntaks, et jäänud on vaid posu esemeid..'' Ta jätkab oma vada ning nüüd saabub moment, kui ta jutt läheb mul ühest kõrvast sisse ning teisest välja.
God, mõtlen. Kaua saab keegi vatrata, kuid samas on midagi huvitavat sellles supertüütus plikas. Järsul märkan miskit imelikku. Ta on suutnud oma suu pidada ja minagi jätan oma mõttelõnga katki, saabudes tagasi reaalsusesse. Ning teen miskit mida ma võõrastle kunagi ei tee.
Ma tõstan sirutatud käe välja, tema poole ning sõnan enesekindlalt. ''Ma olen Anna. sa tundud lahe inimene olevat, kuidas oleks, kui läheks seda kollektsiooni koos jahtima, mul pole nagunii miskit paremat teha.'' Ja peale väikest pausi, kus tütarlaps mind peast jalataldadeni silmitses tõi ta esile särava naeratuse. ''No vot, ja ma veel mõtlesin Tartust tulles, et Tallinnas on puudust normaalsetest inimestest. Kõik nii kalgid, külmad, ennasttäis idioodid.'' Ta sirutab käe minu poole ning enne, kui jõuan selle üldsgi vastu võtta haarab ta mult energiliselt ümbert kinni ning kallistab. ''Tõsine rõõm tutvuda Anna! Tumepunase pitsaluspesu nimel, ma olen 2 nädalat siin elanud ja suren vaikselt. Kõik keda tead, kaasa arvatud Berta on hirm-igavad!'' Ta vabastab mu eneserüppest. ''Olen Mia Margaretta, loodan, et saame edaspidi hästi läbi.'' Ütleks, et tal on õigus kalgi, igava Tallinnlase kohta, olles ise seda samuti tähele pannud, kuid ometi olen ju mina samuti igav ning mõtetult hall ning minu ees inimene on see, kes tavaliselt hoiab seltskonna hinge üleval, too väsimatu inimene, kellega kõik sooviksid aega veet, kuna ise ei osata selline olla. Ta toob rahva kokku ning isegi kõige hälvikumate inimeste kokkutulek juhtub olema põnev vaid, kuna tema on seal. Eks elu vajab muutusi. Ning ma olen küllalt oma meha küljes olnud ning tõepoolest pole mul ühtegi normaalset inimest kellega väljas käia.
Mia võtab ratta oma külje alla ning hakkab vaikselt lobisema Tartust, kust ta just äsja tulnud ning mina kõnnin ta kõrval suul naeratus ja süda lõpuks rahul.

Friday, November 19, 2010

Peatükk 8

Ettekanne 6

Päikese paisteline hommik alustab mu päeva. Taevas on nõnda sinine, et ehmatan ära. Tõepoolest on suvi alanud.
Istun korteriesisel trepil ning naudin värsket õhku. Mustamäe on teinekord üsagi rahulik, eriti siinkandis. Jälgin naabrikassi, kes end pikkaks sirutab ja seejärel rutiinst pesu alustab. Ohates tõusen püsti, sirutan selga ning tõstan oma kõrval seisnud külmutuskappi täitva materjali täis poekot. Püsti, peatub pilk ukse kõrval reas olevatele postkastidele. Meie sinine postkast, kõvera üheksaga torkab silma, kuna see on ainus nendest, kelle suust paistab valge nurk- Ümbrik. Muigan. Mis seal võib alles küll olla?
Postkastis leian tavapärase räpspostiga kaasas ümbriku, mis on raskem kui tavapäraselt. Vaatan seda eest ning tagant, märgates et kiri on adresseeritud mulle ning Modelliagentuurist, kuhu mina ning Mia kandideerisime paar nädalat tagasi, samal hetkel vibreerib telefon mu teksaste taskus ning ma koogin selle poekoti maha asetades välja, kirja käest panemata.
Sõnum on Mialt eneselt ning kiirgab igati positiivsust.

''Kallis, mumsunänsu... Tegin ära!! :D Sain just Agentuurist kirja ning ma olen vastuvõetud!''

Raputan pead. Kõlab nagu oleks ta üllatunud, kui tegelikuses on ta üks imekaunimaid inimesi, keda teada võib. muidugi pani ta selle võistluse lukku juba momendilt, milla ta sisse astus ning teda nähti. Piisab vaid pilgust talle, et teada et ta on võrratult kaunis ning oskab oma välimust kasutada.
Võtan siis enese ümbriku, vastusega, kahe käe vahele ning tõstan tolle päikesele ette, lootes, et sõnum, mis peidus, kumab läbi paberi, kuid muidugi see ei juhtu ning peale pikka pausi rebin vulgaarselt kirja lugemist takistava ümbrise lahti. Värisevate kätega tõmban kokkumurtud A4 leheküljed välja samas mõeldes kui naeruväärselt ise käitun. Nimelt pole mul huvigi sellise töö vastu, ma võiks samahästi miskit muud teha, kuid ometi tunnen säärast ärevust,kuid raudselt on see kiri teavitamaks, et ei sobinud kohale. Kuid pealkiri on vastupidine.

''Õnnitleme, olete suurepärane kandidaat meiega koostööks järnevaks aastaks.''

Mu süda vajub saapaäärde ning tunnen end seest soojaks minemas.
Mina ning modell. Päris ametlik modell, kes hakkab saama tööpakkumisi suurtelt firmadelt?!
Haaran jooksupealt toidukoti ning torman trepist üles. Uks on lukustamata ning Fred täpselt samas kohas ning samas asendis nagu olin ta jätnud.

''Fred, Fredrik!''
hüüatan ning hüppan ta kõrvale kaissu, ehmatades ta üles. Toidukott lõpetab pooleldi voodil ning pooleldi maas, nii et sisu igalpool.
''Ahh!'' ütleb ta unesegaduses ning hõõrub oma silmi. Haaran ta näo oma käte vahele ja suudlen teda. Selle peale ilmub ta näole naeratus ning ta tõmbab mind enese poole andes omapoolse suudluse.
Põimume üksteise külge ning lõpuks, kui otsustasime oma huuled teineteise omadest lahutada sosistab ta magusalt.
''Tahan ka teada, kus tulekahju, kas miski ebameeldiv põles maha?'' itsitan ning annan talle veel ühe kiire suudluse.
''Ei, tegelikuses sain täna ühe toreda kirjakese.'' Paidates mu põske ning mulle sügavalt silma vaadates annab ta märku, et jätkaks.
''Nimel, on su käte vahel praegu ametlik modell.'' Ta naeratab ning tõmbab mu enesele veelgi lähemale, kuni olen täiesti tema vastas, meie kahe vahel vaid õhuke tekk.
''Seda teadsin ma juba alati.'' Taas ta võrratud laused, mis selle hommikule lisa juurde annavad.
''Päris modell, kõigi jaoks, sinu jaoks olen ma alati olemas.'' Järsult teeb Fred järsu liigutuse ning tõmbab mu pikali enese kõrvale.
''Aga mis siis kui ma tahaks seda modelli ainult enese jaoks?!''
Kihistan naerada ning meie näod lähenevad üksteisele ning just moment enne kui meie huuled täna juba mitmendat korda kohtuvad hakkab mu taskust kõlama FalloutBoy ''Thanks for the momories'' ning Fred eemaldub must ning ma kargan istuli, korrastan juukseid, mis voodis rahmeldamiselt veidi räsitud välimusega ning vajutan vastamis nuppu.
Tunnen hääle otsekoheselt ära. Muidugi ei piisanud Miale sõnumi saatmisest, raudselt tahtis ta kindel olla, et olin sõnumi saanud ning helistab, kuna polnud talle vastust saatnud.
''Annnnaaaa!!!'' kostab liblikatiibade sahinat meenutav noore neiu hääl.
''Ja, Miakene pisikene, sain su sõnumi kätte, oleks kirjutanud vastu aga olin ametis oma vastuvõtu kirja lugemisega.'' seda lõppu öeldes mu hääl tõusis ning me pistsime mõlemad telefoni teel kiljuma.
''Anna, Annake, me peame seda tähistama ning kohe! Tule tunni pärast meie tava kohta, seal saan ma ühe kutiga kokku, aga ma arvan et ta mõistab et meie kohting lükkub hilisemaks ja asendub seltskondliku kokkutulekuga. Ning võta Fredrik ka kaasa.''
Itsitasin ''Ahso, kutiga? Jälle keegi uus? Mis Gregorist sai?'' Hetkeline vaikus ning siis Mia tuntud ''Eeee..'' ning tean et tegeliku põhjust ta ei kavatse mulle öelda ning luuletab miskit mis teda paremas valguses näitaks, kuid jõuan tast ette.
''Sa petsid teda uue kuttiga või ta oli abielus?'' Kuulen naeru ''oeh.. armastan sind Anna, sa ikka tead mind nõna hästi, ma ei tea kuidas sa seda teed. Tõesti, ta oli abielus, aga natuke esimest ka.''
Põõritan silmi. ''No igastahes, tahan ma rohkem teada, kui me kokku saame ning ajangi Fredi üles ning näeme tunni pärast.''
Panengi telefoni laua äärele ning pöördun poolalasti Fredi poole
''Mars püsti, lähme tähistama. Ja Mia uut kutti uudistama.''
Ta kulmud tõusevad ''Juba uus?'' kallutab ta pead ning muigab. ''Su sõbrannat küll, hea et mul siis on vedanud säärase stabiilse kodukassiga, kes tänavatelt igat kõutsi koju ei too.''
Ta sirutab oma käed minu poole ning tõmbab mind pihast, kuid rebin ta käed lahti. Neid oma peos hoides leelotan.
''No hea kassi omanik, ehk tõused püsti, Mia andis meile vaid tunnikese kohale jõudmiseks. ''Tund on pikk'' sosistab ta.

Kell lööb pool kaks, kui jõuame Frediga oma armastatud Pitsa restoranini. Juba koha läheduses täituvad ninasõõrmed mõnusa tomatipasta hõnguga, millele lisatud törts ananassi, sinki, peekonit, sibulat, juustu ning muid võimalikke komponente ja see kõik juba 50 m raadiuses.
Peale meie hiilib toidukohas ka teisi näljaseid, kes mõni kiirkab sisse ning teine, kellel aega, raha ning piisavalt ruumi kõhus astub sisse kah, pannes ukse küljes oleva kella lööma. Meiegi astume julgelt ukseni ning Fred tõmbab ukse mu ees lahti ning graatsilise liigutusega näitab, et sisse astuksin. Muhedalt naeratan ning mina ees ja tema järel siseneme rahvast pungil kärarikasse pitsakasse.
Näen juba kaugelt ära Mia punase juuksepahmaka. Temagi märkab mind ning lehvitab suure kaarega minu poole. Seame sammud seal suunas, tema ning müstilise mehe, kes stub meile seljaga.
''Anna!'' hüüatab Mia ning hüpab oma kohalt püsti, et oma käed mulle ümber panna. Samal ajal tutvub mu poiss Mia omaga ning nad vahetavad mõlemad lühikesed tere'd.
''Mis, lasteaias olete või?!'' hüüatab Mia ning tõmbab oma mehe pingilt püsti, lüües ta seljale ühe jõuka patsu nii et mees kohmakalt Fredi poole kaldub.
''Nonii, üks korralik tutvustus, ärge häbenege, tüdrukud.'' Vaatan seda kõike hämmeldunult. Mia on alati säärane olnud. Elujõuline ning valmis kõigeks.
''Joonas'' ütleb Mia uus ning Fred sirutab oma käe, et Joonase sirutatud kätt suruda.
''Rõõm tutvuda, Fred. Ja see.'' Ta osutab mulle. Vaatan sellele nimetatud Joonasele otsa. ''on Anna.''
Mia on selgenisti leidnud kenakese. Mees on hea kehaehitusega, ta pole küll väga pikk, kuid mehine. Tema tumedates silmades särtsub miskit salapärast.
Sirutan oma käe tervituseks, kuid surumise asemel ta harab selle oma pihku ning suudleb seda. Mia küll itsitab selle peale ning räägib Fredile milline härrasmees too on, kuid minus käivad läbi sajad külma ja kuumavärinad. Meie pilgud on üksteisel veel pikka aega, mis minujaoks tundub kui sajandeid. Siis ta muigab.
''Meeliv'' lipsab ta huulilt ning ta pöördub ülejäänud seltskonna poole küsimusega mida tellida, kuid mina seisan seal siiski, käel kripeldamas too puudutus.