Peatükk 7

Ettekanne 10

’’ANNA! SA RÕVE LITS!’’ Pisike kohvik vaikib sekundiga. Inmesed kes hetk tagasi vadistasid üksteisega või tegelesid lihtsalt oma asjadega on tähelepanu uksele suunanud, kus seisab näost punane, punaste keerdlokkidega iludus- Mia.
Minagi tõstsin oma pilgu ajakirjalt mida olin hetk tagasi lehitsenud ning langetan oma tassi. Tunnen kuidas käeseljalt karvad turri tõmbuvad ning mu süda vaikselt saapasäärda vajub. Ainuke mõte mida mu pea suudab seletada on: Ta teab.
Neelatan ning hakkan tõusma, kuid tema jõuab enne minuni. Nüüd vaatavad inimesed ka minu poole ja seejäel tema. Keegigi ei püüa varjata, et pole igapäeva halli elu murdvast kätzist mitte huvitatud. Kõigi tassid on langetatud ning pead pööratud meie suunas, samal ajal kui Mia minuni jõuab ja mu tagasi toolile lükkab. Seejärel istub ta minu ette ning paneb künnarnukid ning pea lauale ja hakkab vappuma.
Vaatan imestunult tema poole, olles hetk tagasi kindel, et saan vastu nägu, tema ideaalse maniküüriga ning alati ohtralt sõrmustega kaunistatud käega. Kuid selle asemel lõssutab ta mu ees ning kuulen, kuidas nuuksed tugevnevad. Nüüd pöörduvad mitmed pettunud näod tagasi, pettusega, et kahe tüdruku vahelist kaklust ei näinud ning jutuvadin jätkub, arvatavasti nii mõnedki kommenteerivad just juhtunut. Veel mõni üksik vaatab siia suunda ning raputab pead ja jätkab sama rada. Kohvi ja ajaleht.

Mina aga kallutan pea madalamale ning sosistan vaikselt, kuna rohkem ma teha ei suuda, klomp kurgus on liialt ebameeldiv, lämmatav. ’’Mia, ma... Mia, ära nuta. Palun.. ma’’ Rohkem ma ei suuda, ka minu põsel ilutseb pisar. Vaatan üles ning pilgutan ägedalt silmi, et mitte nutma puhkeda. ’’Ma.. tõesti ei tahtnud, et asi nii läheks.’’
Siis tõuseb temagi pea ning selle asemel et näha äärmiselt masendunud nägu näen ma siirast naeratust mis ilustab pisarais nägu, mis on määrdunud ohtrast meigist. Ta naeratab ning se paneb mind üllatama ja aitab lahti siduda sõlme minu kõhus.
’’Anna,.’’ Ta alustab ning mina teritan oma kõrvu, kallutan temagi poole. Ta võtab mu pea oma käte vahele ise pead langetades, kuulen kuidas ta pisarad lauale potsatavad.
’’Mia?’’
Ta laseb mu pea lahti ning toetab enese oma, silmad on tal aga suletud võttes suure hingetõmbe ja hingates siis pahinalt välja siis raputab ta käega enese poole nagu lootes, et sellest tuleb mingisugune tuule-iil, mis viib ära pisarad ning valu.
Ma tean, et ta tunneb valu, ma tean, et see on piin, ka minagi tunnen seda. Seetõttu ei saa ka minagi oma pisaratel lasta mitte langeda.

Vaatame üksteisele otsa, siis lõpetab ta vaikuse.
’’Kas Fred teab?’’ ta hääl väriseb. Raputan pead ning hõõrun oma silmi tunndes, et pisarate vool lihtsalt suureneb ning sellel puudub piir.
’’Ei, ta ei tea ning mul pole aimugi, mida ma talle ütlema peaks. Aga Mia, päriselt, ma ei mõelnud niiviiisi. Ma ei tahtnud, et asi nii läheks, ma tõsiselt..’’ vakatan ning vaatan talle otsa.
’’Kõik on korras.’’ Ütleb ta vahele ning võtab laualt ühe salvrätikutest. Ma vaikin samal ajal kui ta pühib maha meigi, mis mööda ta nägu on voolanud ja nuusatab vaikselt. Siis seab ta tõsised silmad minule.
’’Ma esiteks ei hakkagi küsima miks asi juhtus ning tean, et sul on raskusi enese väljendamisega, ka minul oleks, kuid kuna sina oled nagu oled siis kuula mind ära. Mis oli Minu ja Joosepi vahel, see tundus juba enne sinu tulekut läbi olevat. Ma tegelikult tunnen ennast värskendunult, kuna mul on põhjus asi lõpetada. Ma olen piinelnud, Joosep on ju ometi nii tore noormees ja puha, kuid temga olek tundus nii üle pingutatud nii vale. Ma ei osanud enam midagi meie suhtest arvata. Kuid sellgi poolest ei suutnud ennast sinnani viia, et asjale lõpp teha.’’

Ta vakatab ning toetab pea kätele. ’’See on suhteliselt raske mulle, kuna oleme kaua koos olnud, aga ma pigem tänan sind kui mõistan hukka.’’ Ta suu nurgas mängleb nukker naeratus.
Lõpuks suudan suu avada. ’’Oot, sa siis ütled, et sa tahtsid, et miskit säärast juhtuks?’’
Ta noogutab surudes näo kättesse ja siis ohates, ’’Ma võibolla alatahtlikult tahtsin, et ta väärataks, kuid ma lootsin, et see pole sina. Kuigi alateadlikult, teid üksi jätes, ma siiski tegin seda. Ma lihtsalt, ma lihtsalt ei tahtnud seda suhet. Võibolla on ka minul siin süüd.’’
Vaatan talle üllatunult otsa suutmata mõista ta öeldut. ’’Põhimõteliselt on süü siis kõigil’’ sosistan ma mõistes, et ta sõnades peitus tõepõhi.
’’Ei, siit tulebki asja konks.’’ Ütleb ta ning langeb veelgi endasse, tõmbudes peaaegu kerra.
’’Fredil puudub siin segaduses süü.’’

Ta sõnad suruvad mu südamesse oa. ’’Aga ärme lase tal teada, vähemalt mite enne kui asjad klaaritud.’’ Ütlen paaniliselt, kuid Mia tõuseb püsti, vaatab korra mulle otsa ja lausub ’’Ei, Joosep ütles, et armastab sind ning räägib kõik su mehele ära.’’
Ta tõmbab taskust suitsu, paneb ette ning tormab uksest välja mina talle järele, jättes oma asjad sinna samma lauale.
’’Mia, oota, mida, millal ta seda ütles!?’’ Kuid ta on juba suutnud suurepäraselt oma minekut ajastada, et jõuda bussile, mille uksed minu nina ees sulguvad.
’’Mia! MIA! Mis ta ütles!?’’ kuid buss juba kiirendas kohalt minema jättes mu seisma nagu viimse idioodi.

Peatükk 6

Ettekanne 2

Vabandan, kuna olen absoluutsel unustanud selle toreda lehekülje. Kuid kirjutan, kuna on juhunud midagi erakorralist! Uskumatut ning võrratut!
Nimelt juhtusin ma olema Sepaläs proovimas ülinunnusi neoonseid pupusid, kui järsult ilmus minu juurde noormees. Ma tõstsin pilgu ning meie silmad kohtusid. Arvasin, et saan südame attaki. Need silmad puurisid mu südamesse ning mu põsed värvusid koheselt roosakaks. Ja kui sellest vähe polnud siis kummardus ta minu juurde, aitas mulle paremasse jalga tolle kinga ning naeratas. Ta silmad särasin nagu naeratuski ja lisandusid need naeru kurrud.
Ma olin lolli näoga ning ei osanud sõnagu suust ajada, vaid vahtisin ees olevale mehele otsa. Siis avas ta suu ning tume, kõhus värinaid tekkitav bass kõlas.
Sõnu ma alguses ei kuulnudki, kuid ta ütles, et ta nimi on Fredrik. Mul oli siiski suu ammuli ning ainuke mis teha sain oli pilgutada, mu ülejäänud keha oli soolasambaks tardunud.
’’Sa tundud kuidagi janune. Ega sul ühe kohvi vastu miskit pole?’’ Ja lõpuks miski minus klõpsatas ning suutsin noogutada.

Ta on pärit Australiast, kuhu ta teismelise eas kolis ning nüüd üle pika-aja taas Tallinnas, kavatsedes siia kauemaks ajaks jääda.
Mul on hea tunne tema suhtes. Nüüdseks olin ta poolt korduvalt välja kutsutud ning temaga koosolek on meeldiv. Mees on must mõned aastad vanem, kuid sellses eas on see täiesti normaalne. Tutvustasin teda täna hommikulgi oma emale leidmaks,et temagi kiidab suhet täiesti heaks ning veelgi üllatav on see minu emalt tulema.
Olen ülimalt õnnelik selle uudise üle. Leidsin nemad lõunalgi koos makaroonirooga tegemas, saades läbi nagu vanad tuttavad.

Muidugi ma mainin- Fred oskab kokkata! Ta on justkui oma isiklik restoran.
Ühel õhtul, kui me pärast hirmsat padukat tema hotelli tuppa prantsatasime, läks jututeema lemmik toitudele.
Ütlesin oma soovi süüa rikkalikku kreemiga sokolaaditorti ning kas peale väikest armast naeratust ta selle valmistas? Jah! Ma tundsin end sügavamal taevas, kui kunagi olin tundnud. See oli lihtsalt hämmastav! Samaaegselt valmistas kutt ka kõige rikkalikuma pasta roa, mis praegugi suu vett jooksma ajab. Issand, mul on tunne, et see on armastus.
Mis ma tegema peaksin? Mul pole kunagi ühtegi tõsist suhet olnud. Kutte küll, aga kõige pikem asi on kestnud vaid lühike kuukene. Polegi kohandki kedagi kelle vastu midagi säärast oleks tundnud, see on lihtsalt kummaline. Mu kõht on krampis, kui mõtlen talle. Ma sooviksin teda emmata ja suudelda.

Jah suudlused. Esimine oli peale kohvil käiku, õrn, kui päikesekiir hommikul, kui sa magad, ning järsult intesiivseks ning kõrvetavaks muutub.
Ta huuled kohtasid minu vaid korraks, kuid see tunne, mis neile hilisemaks jäi, tappis mind, kuna nad janunesid rohkema järgi.
Teine kord ei hoidnud kumbki end tagasi. Ta nimetas mind armastuseks esimesest silmapilgust. Tahtsin talle samaga vastata, kuid kõhklesin.
Teadsin juba varasemast kogemustest, mis säärane algne armastuseavaldus teeb, niisiis vastuseks suudlesin teda. Ja tema käed sulgusid mu ümber tugevaks haardeks. Mõlemad klammerdusime üksteise vastu, et tunda kehasoojust, aina tihedamalt, kui võimalik siis mitte kunagi lahti lasta.
See juhtuski selle paduvihma ajal. Seisime ühe võimsa kastanipuu all. Tundsin pea piinlikust, kuna särk liibus vastu keha, kuid nähes ta silmis huvi, rahunesin peagi ning minuski tärkas vallatu tuluke.

Oeh, ei hakkagi detailidesse laskuma, see on ikkagi avalik koht. Kuid tunne- seda tahaksin siiski jagada maailmale. Olen armunud. Südamest. Meie, minu ja Fredi elu algab siit. Ja õde, kui sa loed seda siis tea, et olen õnnelik.