Peatükk 7

Ettekanne 10

’’ANNA! SA RÕVE LITS!’’ Pisike kohvik vaikib sekundiga. Inmesed kes hetk tagasi vadistasid üksteisega või tegelesid lihtsalt oma asjadega on tähelepanu uksele suunanud, kus seisab näost punane, punaste keerdlokkidega iludus- Mia.
Minagi tõstsin oma pilgu ajakirjalt mida olin hetk tagasi lehitsenud ning langetan oma tassi. Tunnen kuidas käeseljalt karvad turri tõmbuvad ning mu süda vaikselt saapasäärda vajub. Ainuke mõte mida mu pea suudab seletada on: Ta teab.
Neelatan ning hakkan tõusma, kuid tema jõuab enne minuni. Nüüd vaatavad inimesed ka minu poole ja seejäel tema. Keegigi ei püüa varjata, et pole igapäeva halli elu murdvast kätzist mitte huvitatud. Kõigi tassid on langetatud ning pead pööratud meie suunas, samal ajal kui Mia minuni jõuab ja mu tagasi toolile lükkab. Seejärel istub ta minu ette ning paneb künnarnukid ning pea lauale ja hakkab vappuma.
Vaatan imestunult tema poole, olles hetk tagasi kindel, et saan vastu nägu, tema ideaalse maniküüriga ning alati ohtralt sõrmustega kaunistatud käega. Kuid selle asemel lõssutab ta mu ees ning kuulen, kuidas nuuksed tugevnevad. Nüüd pöörduvad mitmed pettunud näod tagasi, pettusega, et kahe tüdruku vahelist kaklust ei näinud ning jutuvadin jätkub, arvatavasti nii mõnedki kommenteerivad just juhtunut. Veel mõni üksik vaatab siia suunda ning raputab pead ja jätkab sama rada. Kohvi ja ajaleht.

Mina aga kallutan pea madalamale ning sosistan vaikselt, kuna rohkem ma teha ei suuda, klomp kurgus on liialt ebameeldiv, lämmatav. ’’Mia, ma... Mia, ära nuta. Palun.. ma’’ Rohkem ma ei suuda, ka minu põsel ilutseb pisar. Vaatan üles ning pilgutan ägedalt silmi, et mitte nutma puhkeda. ’’Ma.. tõesti ei tahtnud, et asi nii läheks.’’
Siis tõuseb temagi pea ning selle asemel et näha äärmiselt masendunud nägu näen ma siirast naeratust mis ilustab pisarais nägu, mis on määrdunud ohtrast meigist. Ta naeratab ning se paneb mind üllatama ja aitab lahti siduda sõlme minu kõhus.
’’Anna,.’’ Ta alustab ning mina teritan oma kõrvu, kallutan temagi poole. Ta võtab mu pea oma käte vahele ise pead langetades, kuulen kuidas ta pisarad lauale potsatavad.
’’Mia?’’
Ta laseb mu pea lahti ning toetab enese oma, silmad on tal aga suletud võttes suure hingetõmbe ja hingates siis pahinalt välja siis raputab ta käega enese poole nagu lootes, et sellest tuleb mingisugune tuule-iil, mis viib ära pisarad ning valu.
Ma tean, et ta tunneb valu, ma tean, et see on piin, ka minagi tunnen seda. Seetõttu ei saa ka minagi oma pisaratel lasta mitte langeda.

Vaatame üksteisele otsa, siis lõpetab ta vaikuse.
’’Kas Fred teab?’’ ta hääl väriseb. Raputan pead ning hõõrun oma silmi tunndes, et pisarate vool lihtsalt suureneb ning sellel puudub piir.
’’Ei, ta ei tea ning mul pole aimugi, mida ma talle ütlema peaks. Aga Mia, päriselt, ma ei mõelnud niiviiisi. Ma ei tahtnud, et asi nii läheks, ma tõsiselt..’’ vakatan ning vaatan talle otsa.
’’Kõik on korras.’’ Ütleb ta vahele ning võtab laualt ühe salvrätikutest. Ma vaikin samal ajal kui ta pühib maha meigi, mis mööda ta nägu on voolanud ja nuusatab vaikselt. Siis seab ta tõsised silmad minule.
’’Ma esiteks ei hakkagi küsima miks asi juhtus ning tean, et sul on raskusi enese väljendamisega, ka minul oleks, kuid kuna sina oled nagu oled siis kuula mind ära. Mis oli Minu ja Joosepi vahel, see tundus juba enne sinu tulekut läbi olevat. Ma tegelikult tunnen ennast värskendunult, kuna mul on põhjus asi lõpetada. Ma olen piinelnud, Joosep on ju ometi nii tore noormees ja puha, kuid temga olek tundus nii üle pingutatud nii vale. Ma ei osanud enam midagi meie suhtest arvata. Kuid sellgi poolest ei suutnud ennast sinnani viia, et asjale lõpp teha.’’

Ta vakatab ning toetab pea kätele. ’’See on suhteliselt raske mulle, kuna oleme kaua koos olnud, aga ma pigem tänan sind kui mõistan hukka.’’ Ta suu nurgas mängleb nukker naeratus.
Lõpuks suudan suu avada. ’’Oot, sa siis ütled, et sa tahtsid, et miskit säärast juhtuks?’’
Ta noogutab surudes näo kättesse ja siis ohates, ’’Ma võibolla alatahtlikult tahtsin, et ta väärataks, kuid ma lootsin, et see pole sina. Kuigi alateadlikult, teid üksi jätes, ma siiski tegin seda. Ma lihtsalt, ma lihtsalt ei tahtnud seda suhet. Võibolla on ka minul siin süüd.’’
Vaatan talle üllatunult otsa suutmata mõista ta öeldut. ’’Põhimõteliselt on süü siis kõigil’’ sosistan ma mõistes, et ta sõnades peitus tõepõhi.
’’Ei, siit tulebki asja konks.’’ Ütleb ta ning langeb veelgi endasse, tõmbudes peaaegu kerra.
’’Fredil puudub siin segaduses süü.’’

Ta sõnad suruvad mu südamesse oa. ’’Aga ärme lase tal teada, vähemalt mite enne kui asjad klaaritud.’’ Ütlen paaniliselt, kuid Mia tõuseb püsti, vaatab korra mulle otsa ja lausub ’’Ei, Joosep ütles, et armastab sind ning räägib kõik su mehele ära.’’
Ta tõmbab taskust suitsu, paneb ette ning tormab uksest välja mina talle järele, jättes oma asjad sinna samma lauale.
’’Mia, oota, mida, millal ta seda ütles!?’’ Kuid ta on juba suutnud suurepäraselt oma minekut ajastada, et jõuda bussile, mille uksed minu nina ees sulguvad.
’’Mia! MIA! Mis ta ütles!?’’ kuid buss juba kiirendas kohalt minema jättes mu seisma nagu viimse idioodi.