Peatükk 6

Ettekanne 2

Vabandan, kuna olen absoluutsel unustanud selle toreda lehekülje. Kuid kirjutan, kuna on juhunud midagi erakorralist! Uskumatut ning võrratut!
Nimelt juhtusin ma olema Sepaläs proovimas ülinunnusi neoonseid pupusid, kui järsult ilmus minu juurde noormees. Ma tõstsin pilgu ning meie silmad kohtusid. Arvasin, et saan südame attaki. Need silmad puurisid mu südamesse ning mu põsed värvusid koheselt roosakaks. Ja kui sellest vähe polnud siis kummardus ta minu juurde, aitas mulle paremasse jalga tolle kinga ning naeratas. Ta silmad särasin nagu naeratuski ja lisandusid need naeru kurrud.
Ma olin lolli näoga ning ei osanud sõnagu suust ajada, vaid vahtisin ees olevale mehele otsa. Siis avas ta suu ning tume, kõhus värinaid tekkitav bass kõlas.
Sõnu ma alguses ei kuulnudki, kuid ta ütles, et ta nimi on Fredrik. Mul oli siiski suu ammuli ning ainuke mis teha sain oli pilgutada, mu ülejäänud keha oli soolasambaks tardunud.
’’Sa tundud kuidagi janune. Ega sul ühe kohvi vastu miskit pole?’’ Ja lõpuks miski minus klõpsatas ning suutsin noogutada.

Ta on pärit Australiast, kuhu ta teismelise eas kolis ning nüüd üle pika-aja taas Tallinnas, kavatsedes siia kauemaks ajaks jääda.
Mul on hea tunne tema suhtes. Nüüdseks olin ta poolt korduvalt välja kutsutud ning temaga koosolek on meeldiv. Mees on must mõned aastad vanem, kuid sellses eas on see täiesti normaalne. Tutvustasin teda täna hommikulgi oma emale leidmaks,et temagi kiidab suhet täiesti heaks ning veelgi üllatav on see minu emalt tulema.
Olen ülimalt õnnelik selle uudise üle. Leidsin nemad lõunalgi koos makaroonirooga tegemas, saades läbi nagu vanad tuttavad.

Muidugi ma mainin- Fred oskab kokkata! Ta on justkui oma isiklik restoran.
Ühel õhtul, kui me pärast hirmsat padukat tema hotelli tuppa prantsatasime, läks jututeema lemmik toitudele.
Ütlesin oma soovi süüa rikkalikku kreemiga sokolaaditorti ning kas peale väikest armast naeratust ta selle valmistas? Jah! Ma tundsin end sügavamal taevas, kui kunagi olin tundnud. See oli lihtsalt hämmastav! Samaaegselt valmistas kutt ka kõige rikkalikuma pasta roa, mis praegugi suu vett jooksma ajab. Issand, mul on tunne, et see on armastus.
Mis ma tegema peaksin? Mul pole kunagi ühtegi tõsist suhet olnud. Kutte küll, aga kõige pikem asi on kestnud vaid lühike kuukene. Polegi kohandki kedagi kelle vastu midagi säärast oleks tundnud, see on lihtsalt kummaline. Mu kõht on krampis, kui mõtlen talle. Ma sooviksin teda emmata ja suudelda.

Jah suudlused. Esimine oli peale kohvil käiku, õrn, kui päikesekiir hommikul, kui sa magad, ning järsult intesiivseks ning kõrvetavaks muutub.
Ta huuled kohtasid minu vaid korraks, kuid see tunne, mis neile hilisemaks jäi, tappis mind, kuna nad janunesid rohkema järgi.
Teine kord ei hoidnud kumbki end tagasi. Ta nimetas mind armastuseks esimesest silmapilgust. Tahtsin talle samaga vastata, kuid kõhklesin.
Teadsin juba varasemast kogemustest, mis säärane algne armastuseavaldus teeb, niisiis vastuseks suudlesin teda. Ja tema käed sulgusid mu ümber tugevaks haardeks. Mõlemad klammerdusime üksteise vastu, et tunda kehasoojust, aina tihedamalt, kui võimalik siis mitte kunagi lahti lasta.
See juhtuski selle paduvihma ajal. Seisime ühe võimsa kastanipuu all. Tundsin pea piinlikust, kuna särk liibus vastu keha, kuid nähes ta silmis huvi, rahunesin peagi ning minuski tärkas vallatu tuluke.

Oeh, ei hakkagi detailidesse laskuma, see on ikkagi avalik koht. Kuid tunne- seda tahaksin siiski jagada maailmale. Olen armunud. Südamest. Meie, minu ja Fredi elu algab siit. Ja õde, kui sa loed seda siis tea, et olen õnnelik.