Peatükk 9

Ettekanne 3

Fredriku pool on alati mõnus olnud, kuid täna ennelõunal ärgates avastasin voodi tühjana. Segaduses ringi vaadanud, leidsin kummutilt punasroosi ning selle alt ilusas peenes käekirjas sõnumi.

Anna andeks mu arm, kuid töö ootab.

Võti on esiku kummutil. Võid baarikapi tühjendada, tean et see meeldib sulle.

Saadan sulle suurimad kallistused ning magusamad suudlused ning olen õhtul tagasi.

Muiates tatsun hõbedase kapini ning koogin säält välja paki M&M'se. Kui ta lubab, siis lubab. Pakki avades jään mõttesse. Tegelikuuses ei tohiks ma kahju tunda. Fred on seni minu jaoks pühendunud nõnda palju aega ning eks pidigi tulema see aeg, kus ta on sunnitud miskit muud tegema, kui minuga tegeleda.
Üks sinine sokolaadikommike lipsab suhu ning mäludes seda aeglaselt tunnen ebameeldivat tunnet kõhtu täitmas.
Ehk olen liialt temaga olnud? Kas olen isekas nõnda, soovides igat võimalikku hetke, mis saaksin temaga olla? Äkki ta on minust tüdinenud? Suus käib läbi juba tea mitmes komm kui paki eemale heidan ning viskun tagasi voodile, vahtides vaid lage, igavat valget lage.
Suus on rõve magus maik, liiga magus ning avan taaskord kapi, mille tühjendamist mulle lubatud ning koogin välja väikese kokteilipudeli. Silmitsen seda ning peale hetkelist kõhklust avaneb pudel pisikese põrinaga. Rüüpan pealt vahu ning istun akna alla. Pole varem päeval joonud, võibolla vaid alaelalisena, salaja ema alkohooli, kuid nüüd küll mitte. Kihisev jook tekitab mu sees energiat ning nähes seda ilusat kevadilma kargan järsult püsti, jätan pooliku pudeli aknalauale ning kiirelt riietunud, torman välja. Mul puudub suund, jalad viimas mind kuhugile, ei tea kuhu, kuid kaugele. Ma ei vaata kordagi kuhu lähen, ega hooligi, kuna pean oma pea selgeks saama. Kehas pulbitseb mingisugune jõud ning alustan väikest sörki.
Olöen liiga pealetükkiv olnud. Ei, aga tema on ju ka mind nii korduvalt kutsunud. Aga äkki teeb ta seda viisakuse pärast? Millal ta üldse Eestisse tuli? 2 nädalat tagasi? Ei,ei see oli 3. Ja kaua me sel ajal lahus oleme olnud?
Järsult tabab mind taas reaalsus, kui märkan minu ette ilmuvat punast nõukogude-aegset jalgratast. Kiljatan ning hüppan sammu eemale, samal hetkel krigisevad pidurid ning ratalt hüpab maha noor punapäiline neiu.
''Oeh, iihhh!'' hüüatab ta veidral kõlal ning mina ei suuda miskit muud teda kui talle otsa vahtida. Mu süda taob ehmatusest. Kui ta on oma häälitsused lõpetanud ning veidikene kogunud, tõstab ta pea ning vahib mulle otsa. Veidike veidrat vaikust ning ta lõpetab selle pahvatades ''Oh issver, ma ei näinudki sind! Ma loodan, et sa ei saanud viga, ma just kimasin Rotermani kaubanduskeskuse poole, et saada oma käpad uuele suve kollektsioonile külge ning just enne sind hellas mulle Berta, et ma pagen kiiremini väntaks, et jäänud on vaid posu esemeid..'' Ta jätkab oma vada ning nüüd saabub moment, kui ta jutt läheb mul ühest kõrvast sisse ning teisest välja.
God, mõtlen. Kaua saab keegi vatrata, kuid samas on midagi huvitavat sellles supertüütus plikas. Järsul märkan miskit imelikku. Ta on suutnud oma suu pidada ja minagi jätan oma mõttelõnga katki, saabudes tagasi reaalsusesse. Ning teen miskit mida ma võõrastle kunagi ei tee.
Ma tõstan sirutatud käe välja, tema poole ning sõnan enesekindlalt. ''Ma olen Anna. sa tundud lahe inimene olevat, kuidas oleks, kui läheks seda kollektsiooni koos jahtima, mul pole nagunii miskit paremat teha.'' Ja peale väikest pausi, kus tütarlaps mind peast jalataldadeni silmitses tõi ta esile särava naeratuse. ''No vot, ja ma veel mõtlesin Tartust tulles, et Tallinnas on puudust normaalsetest inimestest. Kõik nii kalgid, külmad, ennasttäis idioodid.'' Ta sirutab käe minu poole ning enne, kui jõuan selle üldsgi vastu võtta haarab ta mult energiliselt ümbert kinni ning kallistab. ''Tõsine rõõm tutvuda Anna! Tumepunase pitsaluspesu nimel, ma olen 2 nädalat siin elanud ja suren vaikselt. Kõik keda tead, kaasa arvatud Berta on hirm-igavad!'' Ta vabastab mu eneserüppest. ''Olen Mia Margaretta, loodan, et saame edaspidi hästi läbi.'' Ütleks, et tal on õigus kalgi, igava Tallinnlase kohta, olles ise seda samuti tähele pannud, kuid ometi olen ju mina samuti igav ning mõtetult hall ning minu ees inimene on see, kes tavaliselt hoiab seltskonna hinge üleval, too väsimatu inimene, kellega kõik sooviksid aega veet, kuna ise ei osata selline olla. Ta toob rahva kokku ning isegi kõige hälvikumate inimeste kokkutulek juhtub olema põnev vaid, kuna tema on seal. Eks elu vajab muutusi. Ning ma olen küllalt oma meha küljes olnud ning tõepoolest pole mul ühtegi normaalset inimest kellega väljas käia.
Mia võtab ratta oma külje alla ning hakkab vaikselt lobisema Tartust, kust ta just äsja tulnud ning mina kõnnin ta kõrval suul naeratus ja süda lõpuks rahul.

Peatükk 8

Ettekanne 6

Päikese paisteline hommik alustab mu päeva. Taevas on nõnda sinine, et ehmatan ära. Tõepoolest on suvi alanud.
Istun korteriesisel trepil ning naudin värsket õhku. Mustamäe on teinekord üsagi rahulik, eriti siinkandis. Jälgin naabrikassi, kes end pikkaks sirutab ja seejärel rutiinst pesu alustab. Ohates tõusen püsti, sirutan selga ning tõstan oma kõrval seisnud külmutuskappi täitva materjali täis poekot. Püsti, peatub pilk ukse kõrval reas olevatele postkastidele. Meie sinine postkast, kõvera üheksaga torkab silma, kuna see on ainus nendest, kelle suust paistab valge nurk- Ümbrik. Muigan. Mis seal võib alles küll olla?
Postkastis leian tavapärase räpspostiga kaasas ümbriku, mis on raskem kui tavapäraselt. Vaatan seda eest ning tagant, märgates et kiri on adresseeritud mulle ning Modelliagentuurist, kuhu mina ning Mia kandideerisime paar nädalat tagasi, samal hetkel vibreerib telefon mu teksaste taskus ning ma koogin selle poekoti maha asetades välja, kirja käest panemata.
Sõnum on Mialt eneselt ning kiirgab igati positiivsust.

''Kallis, mumsunänsu... Tegin ära!! :D Sain just Agentuurist kirja ning ma olen vastuvõetud!''

Raputan pead. Kõlab nagu oleks ta üllatunud, kui tegelikuses on ta üks imekaunimaid inimesi, keda teada võib. muidugi pani ta selle võistluse lukku juba momendilt, milla ta sisse astus ning teda nähti. Piisab vaid pilgust talle, et teada et ta on võrratult kaunis ning oskab oma välimust kasutada.
Võtan siis enese ümbriku, vastusega, kahe käe vahele ning tõstan tolle päikesele ette, lootes, et sõnum, mis peidus, kumab läbi paberi, kuid muidugi see ei juhtu ning peale pikka pausi rebin vulgaarselt kirja lugemist takistava ümbrise lahti. Värisevate kätega tõmban kokkumurtud A4 leheküljed välja samas mõeldes kui naeruväärselt ise käitun. Nimelt pole mul huvigi sellise töö vastu, ma võiks samahästi miskit muud teha, kuid ometi tunnen säärast ärevust,kuid raudselt on see kiri teavitamaks, et ei sobinud kohale. Kuid pealkiri on vastupidine.

''Õnnitleme, olete suurepärane kandidaat meiega koostööks järnevaks aastaks.''

Mu süda vajub saapaäärde ning tunnen end seest soojaks minemas.
Mina ning modell. Päris ametlik modell, kes hakkab saama tööpakkumisi suurtelt firmadelt?!
Haaran jooksupealt toidukoti ning torman trepist üles. Uks on lukustamata ning Fred täpselt samas kohas ning samas asendis nagu olin ta jätnud.

''Fred, Fredrik!''
hüüatan ning hüppan ta kõrvale kaissu, ehmatades ta üles. Toidukott lõpetab pooleldi voodil ning pooleldi maas, nii et sisu igalpool.
''Ahh!'' ütleb ta unesegaduses ning hõõrub oma silmi. Haaran ta näo oma käte vahele ja suudlen teda. Selle peale ilmub ta näole naeratus ning ta tõmbab mind enese poole andes omapoolse suudluse.
Põimume üksteise külge ning lõpuks, kui otsustasime oma huuled teineteise omadest lahutada sosistab ta magusalt.
''Tahan ka teada, kus tulekahju, kas miski ebameeldiv põles maha?'' itsitan ning annan talle veel ühe kiire suudluse.
''Ei, tegelikuses sain täna ühe toreda kirjakese.'' Paidates mu põske ning mulle sügavalt silma vaadates annab ta märku, et jätkaks.
''Nimel, on su käte vahel praegu ametlik modell.'' Ta naeratab ning tõmbab mu enesele veelgi lähemale, kuni olen täiesti tema vastas, meie kahe vahel vaid õhuke tekk.
''Seda teadsin ma juba alati.'' Taas ta võrratud laused, mis selle hommikule lisa juurde annavad.
''Päris modell, kõigi jaoks, sinu jaoks olen ma alati olemas.'' Järsult teeb Fred järsu liigutuse ning tõmbab mu pikali enese kõrvale.
''Aga mis siis kui ma tahaks seda modelli ainult enese jaoks?!''
Kihistan naerada ning meie näod lähenevad üksteisele ning just moment enne kui meie huuled täna juba mitmendat korda kohtuvad hakkab mu taskust kõlama FalloutBoy ''Thanks for the momories'' ning Fred eemaldub must ning ma kargan istuli, korrastan juukseid, mis voodis rahmeldamiselt veidi räsitud välimusega ning vajutan vastamis nuppu.
Tunnen hääle otsekoheselt ära. Muidugi ei piisanud Miale sõnumi saatmisest, raudselt tahtis ta kindel olla, et olin sõnumi saanud ning helistab, kuna polnud talle vastust saatnud.
''Annnnaaaa!!!'' kostab liblikatiibade sahinat meenutav noore neiu hääl.
''Ja, Miakene pisikene, sain su sõnumi kätte, oleks kirjutanud vastu aga olin ametis oma vastuvõtu kirja lugemisega.'' seda lõppu öeldes mu hääl tõusis ning me pistsime mõlemad telefoni teel kiljuma.
''Anna, Annake, me peame seda tähistama ning kohe! Tule tunni pärast meie tava kohta, seal saan ma ühe kutiga kokku, aga ma arvan et ta mõistab et meie kohting lükkub hilisemaks ja asendub seltskondliku kokkutulekuga. Ning võta Fredrik ka kaasa.''
Itsitasin ''Ahso, kutiga? Jälle keegi uus? Mis Gregorist sai?'' Hetkeline vaikus ning siis Mia tuntud ''Eeee..'' ning tean et tegeliku põhjust ta ei kavatse mulle öelda ning luuletab miskit mis teda paremas valguses näitaks, kuid jõuan tast ette.
''Sa petsid teda uue kuttiga või ta oli abielus?'' Kuulen naeru ''oeh.. armastan sind Anna, sa ikka tead mind nõna hästi, ma ei tea kuidas sa seda teed. Tõesti, ta oli abielus, aga natuke esimest ka.''
Põõritan silmi. ''No igastahes, tahan ma rohkem teada, kui me kokku saame ning ajangi Fredi üles ning näeme tunni pärast.''
Panengi telefoni laua äärele ning pöördun poolalasti Fredi poole
''Mars püsti, lähme tähistama. Ja Mia uut kutti uudistama.''
Ta kulmud tõusevad ''Juba uus?'' kallutab ta pead ning muigab. ''Su sõbrannat küll, hea et mul siis on vedanud säärase stabiilse kodukassiga, kes tänavatelt igat kõutsi koju ei too.''
Ta sirutab oma käed minu poole ning tõmbab mind pihast, kuid rebin ta käed lahti. Neid oma peos hoides leelotan.
''No hea kassi omanik, ehk tõused püsti, Mia andis meile vaid tunnikese kohale jõudmiseks. ''Tund on pikk'' sosistab ta.

Kell lööb pool kaks, kui jõuame Frediga oma armastatud Pitsa restoranini. Juba koha läheduses täituvad ninasõõrmed mõnusa tomatipasta hõnguga, millele lisatud törts ananassi, sinki, peekonit, sibulat, juustu ning muid võimalikke komponente ja see kõik juba 50 m raadiuses.
Peale meie hiilib toidukohas ka teisi näljaseid, kes mõni kiirkab sisse ning teine, kellel aega, raha ning piisavalt ruumi kõhus astub sisse kah, pannes ukse küljes oleva kella lööma. Meiegi astume julgelt ukseni ning Fred tõmbab ukse mu ees lahti ning graatsilise liigutusega näitab, et sisse astuksin. Muhedalt naeratan ning mina ees ja tema järel siseneme rahvast pungil kärarikasse pitsakasse.
Näen juba kaugelt ära Mia punase juuksepahmaka. Temagi märkab mind ning lehvitab suure kaarega minu poole. Seame sammud seal suunas, tema ning müstilise mehe, kes stub meile seljaga.
''Anna!'' hüüatab Mia ning hüpab oma kohalt püsti, et oma käed mulle ümber panna. Samal ajal tutvub mu poiss Mia omaga ning nad vahetavad mõlemad lühikesed tere'd.
''Mis, lasteaias olete või?!'' hüüatab Mia ning tõmbab oma mehe pingilt püsti, lüües ta seljale ühe jõuka patsu nii et mees kohmakalt Fredi poole kaldub.
''Nonii, üks korralik tutvustus, ärge häbenege, tüdrukud.'' Vaatan seda kõike hämmeldunult. Mia on alati säärane olnud. Elujõuline ning valmis kõigeks.
''Joonas'' ütleb Mia uus ning Fred sirutab oma käe, et Joonase sirutatud kätt suruda.
''Rõõm tutvuda, Fred. Ja see.'' Ta osutab mulle. Vaatan sellele nimetatud Joonasele otsa. ''on Anna.''
Mia on selgenisti leidnud kenakese. Mees on hea kehaehitusega, ta pole küll väga pikk, kuid mehine. Tema tumedates silmades särtsub miskit salapärast.
Sirutan oma käe tervituseks, kuid surumise asemel ta harab selle oma pihku ning suudleb seda. Mia küll itsitab selle peale ning räägib Fredile milline härrasmees too on, kuid minus käivad läbi sajad külma ja kuumavärinad. Meie pilgud on üksteisel veel pikka aega, mis minujaoks tundub kui sajandeid. Siis ta muigab.
''Meeliv'' lipsab ta huulilt ning ta pöördub ülejäänud seltskonna poole küsimusega mida tellida, kuid mina seisan seal siiski, käel kripeldamas too puudutus.

Peatükk 7

Ettekanne 10

’’ANNA! SA RÕVE LITS!’’ Pisike kohvik vaikib sekundiga. Inmesed kes hetk tagasi vadistasid üksteisega või tegelesid lihtsalt oma asjadega on tähelepanu uksele suunanud, kus seisab näost punane, punaste keerdlokkidega iludus- Mia.
Minagi tõstsin oma pilgu ajakirjalt mida olin hetk tagasi lehitsenud ning langetan oma tassi. Tunnen kuidas käeseljalt karvad turri tõmbuvad ning mu süda vaikselt saapasäärda vajub. Ainuke mõte mida mu pea suudab seletada on: Ta teab.
Neelatan ning hakkan tõusma, kuid tema jõuab enne minuni. Nüüd vaatavad inimesed ka minu poole ja seejäel tema. Keegigi ei püüa varjata, et pole igapäeva halli elu murdvast kätzist mitte huvitatud. Kõigi tassid on langetatud ning pead pööratud meie suunas, samal ajal kui Mia minuni jõuab ja mu tagasi toolile lükkab. Seejärel istub ta minu ette ning paneb künnarnukid ning pea lauale ja hakkab vappuma.
Vaatan imestunult tema poole, olles hetk tagasi kindel, et saan vastu nägu, tema ideaalse maniküüriga ning alati ohtralt sõrmustega kaunistatud käega. Kuid selle asemel lõssutab ta mu ees ning kuulen, kuidas nuuksed tugevnevad. Nüüd pöörduvad mitmed pettunud näod tagasi, pettusega, et kahe tüdruku vahelist kaklust ei näinud ning jutuvadin jätkub, arvatavasti nii mõnedki kommenteerivad just juhtunut. Veel mõni üksik vaatab siia suunda ning raputab pead ja jätkab sama rada. Kohvi ja ajaleht.

Mina aga kallutan pea madalamale ning sosistan vaikselt, kuna rohkem ma teha ei suuda, klomp kurgus on liialt ebameeldiv, lämmatav. ’’Mia, ma... Mia, ära nuta. Palun.. ma’’ Rohkem ma ei suuda, ka minu põsel ilutseb pisar. Vaatan üles ning pilgutan ägedalt silmi, et mitte nutma puhkeda. ’’Ma.. tõesti ei tahtnud, et asi nii läheks.’’
Siis tõuseb temagi pea ning selle asemel et näha äärmiselt masendunud nägu näen ma siirast naeratust mis ilustab pisarais nägu, mis on määrdunud ohtrast meigist. Ta naeratab ning se paneb mind üllatama ja aitab lahti siduda sõlme minu kõhus.
’’Anna,.’’ Ta alustab ning mina teritan oma kõrvu, kallutan temagi poole. Ta võtab mu pea oma käte vahele ise pead langetades, kuulen kuidas ta pisarad lauale potsatavad.
’’Mia?’’
Ta laseb mu pea lahti ning toetab enese oma, silmad on tal aga suletud võttes suure hingetõmbe ja hingates siis pahinalt välja siis raputab ta käega enese poole nagu lootes, et sellest tuleb mingisugune tuule-iil, mis viib ära pisarad ning valu.
Ma tean, et ta tunneb valu, ma tean, et see on piin, ka minagi tunnen seda. Seetõttu ei saa ka minagi oma pisaratel lasta mitte langeda.

Vaatame üksteisele otsa, siis lõpetab ta vaikuse.
’’Kas Fred teab?’’ ta hääl väriseb. Raputan pead ning hõõrun oma silmi tunndes, et pisarate vool lihtsalt suureneb ning sellel puudub piir.
’’Ei, ta ei tea ning mul pole aimugi, mida ma talle ütlema peaks. Aga Mia, päriselt, ma ei mõelnud niiviiisi. Ma ei tahtnud, et asi nii läheks, ma tõsiselt..’’ vakatan ning vaatan talle otsa.
’’Kõik on korras.’’ Ütleb ta vahele ning võtab laualt ühe salvrätikutest. Ma vaikin samal ajal kui ta pühib maha meigi, mis mööda ta nägu on voolanud ja nuusatab vaikselt. Siis seab ta tõsised silmad minule.
’’Ma esiteks ei hakkagi küsima miks asi juhtus ning tean, et sul on raskusi enese väljendamisega, ka minul oleks, kuid kuna sina oled nagu oled siis kuula mind ära. Mis oli Minu ja Joosepi vahel, see tundus juba enne sinu tulekut läbi olevat. Ma tegelikult tunnen ennast värskendunult, kuna mul on põhjus asi lõpetada. Ma olen piinelnud, Joosep on ju ometi nii tore noormees ja puha, kuid temga olek tundus nii üle pingutatud nii vale. Ma ei osanud enam midagi meie suhtest arvata. Kuid sellgi poolest ei suutnud ennast sinnani viia, et asjale lõpp teha.’’

Ta vakatab ning toetab pea kätele. ’’See on suhteliselt raske mulle, kuna oleme kaua koos olnud, aga ma pigem tänan sind kui mõistan hukka.’’ Ta suu nurgas mängleb nukker naeratus.
Lõpuks suudan suu avada. ’’Oot, sa siis ütled, et sa tahtsid, et miskit säärast juhtuks?’’
Ta noogutab surudes näo kättesse ja siis ohates, ’’Ma võibolla alatahtlikult tahtsin, et ta väärataks, kuid ma lootsin, et see pole sina. Kuigi alateadlikult, teid üksi jätes, ma siiski tegin seda. Ma lihtsalt, ma lihtsalt ei tahtnud seda suhet. Võibolla on ka minul siin süüd.’’
Vaatan talle üllatunult otsa suutmata mõista ta öeldut. ’’Põhimõteliselt on süü siis kõigil’’ sosistan ma mõistes, et ta sõnades peitus tõepõhi.
’’Ei, siit tulebki asja konks.’’ Ütleb ta ning langeb veelgi endasse, tõmbudes peaaegu kerra.
’’Fredil puudub siin segaduses süü.’’

Ta sõnad suruvad mu südamesse oa. ’’Aga ärme lase tal teada, vähemalt mite enne kui asjad klaaritud.’’ Ütlen paaniliselt, kuid Mia tõuseb püsti, vaatab korra mulle otsa ja lausub ’’Ei, Joosep ütles, et armastab sind ning räägib kõik su mehele ära.’’
Ta tõmbab taskust suitsu, paneb ette ning tormab uksest välja mina talle järele, jättes oma asjad sinna samma lauale.
’’Mia, oota, mida, millal ta seda ütles!?’’ Kuid ta on juba suutnud suurepäraselt oma minekut ajastada, et jõuda bussile, mille uksed minu nina ees sulguvad.
’’Mia! MIA! Mis ta ütles!?’’ kuid buss juba kiirendas kohalt minema jättes mu seisma nagu viimse idioodi.

Peatükk 6

Ettekanne 2

Vabandan, kuna olen absoluutsel unustanud selle toreda lehekülje. Kuid kirjutan, kuna on juhunud midagi erakorralist! Uskumatut ning võrratut!
Nimelt juhtusin ma olema Sepaläs proovimas ülinunnusi neoonseid pupusid, kui järsult ilmus minu juurde noormees. Ma tõstsin pilgu ning meie silmad kohtusid. Arvasin, et saan südame attaki. Need silmad puurisid mu südamesse ning mu põsed värvusid koheselt roosakaks. Ja kui sellest vähe polnud siis kummardus ta minu juurde, aitas mulle paremasse jalga tolle kinga ning naeratas. Ta silmad särasin nagu naeratuski ja lisandusid need naeru kurrud.
Ma olin lolli näoga ning ei osanud sõnagu suust ajada, vaid vahtisin ees olevale mehele otsa. Siis avas ta suu ning tume, kõhus värinaid tekkitav bass kõlas.
Sõnu ma alguses ei kuulnudki, kuid ta ütles, et ta nimi on Fredrik. Mul oli siiski suu ammuli ning ainuke mis teha sain oli pilgutada, mu ülejäänud keha oli soolasambaks tardunud.
’’Sa tundud kuidagi janune. Ega sul ühe kohvi vastu miskit pole?’’ Ja lõpuks miski minus klõpsatas ning suutsin noogutada.

Ta on pärit Australiast, kuhu ta teismelise eas kolis ning nüüd üle pika-aja taas Tallinnas, kavatsedes siia kauemaks ajaks jääda.
Mul on hea tunne tema suhtes. Nüüdseks olin ta poolt korduvalt välja kutsutud ning temaga koosolek on meeldiv. Mees on must mõned aastad vanem, kuid sellses eas on see täiesti normaalne. Tutvustasin teda täna hommikulgi oma emale leidmaks,et temagi kiidab suhet täiesti heaks ning veelgi üllatav on see minu emalt tulema.
Olen ülimalt õnnelik selle uudise üle. Leidsin nemad lõunalgi koos makaroonirooga tegemas, saades läbi nagu vanad tuttavad.

Muidugi ma mainin- Fred oskab kokkata! Ta on justkui oma isiklik restoran.
Ühel õhtul, kui me pärast hirmsat padukat tema hotelli tuppa prantsatasime, läks jututeema lemmik toitudele.
Ütlesin oma soovi süüa rikkalikku kreemiga sokolaaditorti ning kas peale väikest armast naeratust ta selle valmistas? Jah! Ma tundsin end sügavamal taevas, kui kunagi olin tundnud. See oli lihtsalt hämmastav! Samaaegselt valmistas kutt ka kõige rikkalikuma pasta roa, mis praegugi suu vett jooksma ajab. Issand, mul on tunne, et see on armastus.
Mis ma tegema peaksin? Mul pole kunagi ühtegi tõsist suhet olnud. Kutte küll, aga kõige pikem asi on kestnud vaid lühike kuukene. Polegi kohandki kedagi kelle vastu midagi säärast oleks tundnud, see on lihtsalt kummaline. Mu kõht on krampis, kui mõtlen talle. Ma sooviksin teda emmata ja suudelda.

Jah suudlused. Esimine oli peale kohvil käiku, õrn, kui päikesekiir hommikul, kui sa magad, ning järsult intesiivseks ning kõrvetavaks muutub.
Ta huuled kohtasid minu vaid korraks, kuid see tunne, mis neile hilisemaks jäi, tappis mind, kuna nad janunesid rohkema järgi.
Teine kord ei hoidnud kumbki end tagasi. Ta nimetas mind armastuseks esimesest silmapilgust. Tahtsin talle samaga vastata, kuid kõhklesin.
Teadsin juba varasemast kogemustest, mis säärane algne armastuseavaldus teeb, niisiis vastuseks suudlesin teda. Ja tema käed sulgusid mu ümber tugevaks haardeks. Mõlemad klammerdusime üksteise vastu, et tunda kehasoojust, aina tihedamalt, kui võimalik siis mitte kunagi lahti lasta.
See juhtuski selle paduvihma ajal. Seisime ühe võimsa kastanipuu all. Tundsin pea piinlikust, kuna särk liibus vastu keha, kuid nähes ta silmis huvi, rahunesin peagi ning minuski tärkas vallatu tuluke.

Oeh, ei hakkagi detailidesse laskuma, see on ikkagi avalik koht. Kuid tunne- seda tahaksin siiski jagada maailmale. Olen armunud. Südamest. Meie, minu ja Fredi elu algab siit. Ja õde, kui sa loed seda siis tea, et olen õnnelik.

Peatükk 5

Ettekanne 7

Mu silmeees helgivad pisikesed värvilaigud.
See on elu.
Olen keset valgustatud lava ning absoluutselt kõik inimesed vaatavad minu poole. Nende pilgud mul ning suu ammuli.
Mu välimus rabav ning absoluutselt iga kui üks siinviibijaist nõustub sellega.
Möödun teisest kaunitarist ning arvasite õigesti- see siin on Mia. Me tegime asja ära! Me sattusime Balti kõige kuumema moeürituse lavale ning seda rokides.
Ta teeb mulle silma, punakad juuksed lehvimas, kui ta must mööda kõnnib. Pole ime, et tema siin laval on. Tal on see kõik: enesekindlus, sära silmis, miljoni dollari naeratus. Kõik see on tal alati olemas olnud. Kuid mina. Mida mina siin teen?!
Sellegipoolest rahvas armastab mind. Fotokad välguvad, kui möödun.
Jõuan rivi lõppu ning nõksan puusa paremale, käed puusas, silmis põlemas vallatu leek. Kuulen esimestest ridadest kostmast vilistusi ja tahtmatult mängleb mu suul naeratus. Vahetan uueks poosiks, teen rahvamassi õhu suudluse ning sujuva keerutuse, seades sammu poodiumi lõppu.
Mu sisemus keeb. See on üli võrratu tunne. Tahan naerda. Juba olen suutnud hetkeks unustada Fredi puudumise. Õnneks tema asendusena näitab Joonas mulle kardinate vahelt pöidlaid. Südamesse poeb õnne tunne.
Professionaalselt kõnnin küll lava lõpuni, kuid kohe kui see tehtud, hüppan nagu pisike laps., torman Mia ja Joonase juurde ning põimin oma käed nende ümber. Kaisutan neid kõvasti ning vaikselt hakkavad õnne pisarad voolama. Säärast tunnet pole ammu tundnud.
Eemaldume ning meie kõigi, isegi tavaliselt külmema Joonase nägu särab.
’’Nagu über! Ülim!’’ hüüatab Mia heledal häälel.

’’See on tähistamist väärt ju, ma ütlesin ju, et osa tuleb võtta! Lähme välja, minu kulul!’’

Pöörame juba niigi õnnest pöördes näod Joonase poole ning hakkame Miaga koos kõigest väest hüppama ja kiljatama, millepeale Joonas naerma puhkeb. Vaatan seda üllatusega ning mu kõhtu läbib veider tunne. Ta naer on nii armas, nii nostalgne, tõstes mu suunurgad kõrgemale, eriti tänu kuti põselohkudele, mis mu hingetuks võtavad.
’’Nonii!’’ ja mu mõttelõng katkeb, Mia hüüatuse peale, meilt mõlemalt käest haarates.
''Sel juhul linna! Mul on miskit karastavat vaja ning kohe!’’
Saadan silmapöörituse Joonasele ning tema ajab naeru kinni hidmiseks huuled torru. Itsitan ning see toob Mia tähelepanu taas meile ning ta pigistab meie käsi tugevamalt öeldes uhkelt:
’’Elu on parim lill mida noppida, minu oma lausa kaunis roos, seda tuleb täiel rinnal nautida! Seetõttu ongi see lahe!’’
Naerame laginal ning seame sammud oma isiklike riiete hunniku poole. Kohe lendavadki kuulsate disainerite tooted meilt seljast põrandale hunnikusse, nagu oleks mingisugune väärtusetu rämps, kuigi need samad kaltsud lähevad, selle sügise hitina, suuremate kaubamajade lettidele, hinndades, mis tava liht-eestlase hinge kinni lööb.
Kuid meid see ei huvita. Meile on see vaid suveniir päevast, millal hakkas meie karjäär. Neid riideid tuleb veel ladude kaupa ning disaineritelt, kelle toodete eest inimesed verehinda maksavad.

Märkame siis Joonast meie tegevust, äärmise huviga, jälgimas ning järgmised riided, mis seljast kooruvad ei lõpeta maas, vaid pommirahena piilur-poisi suunas.
Siis tekitame ükshaaval enesele katet ning kui õhk on puhas, Joonas vaikselt oma nurgas, pea mitte meie poole suunatud, saame rahulikult supermodellidest igapäevasteks ''Talu Tiiudeks'' riietatud.
Siis tõmbab järsult Mia miski oma helesinisest pudukotist ning loobib selle minu suunas ja ma püüan selle osavalt kinni.
Silmad suurenevad nähes pisikest helebeezi karpi, mille ümber roosakas lehv.
’’Mia! Mis see on?’’
Ta teeb oma firma, salapärase, ilme ning muhedal häälel teatab:
’’Meie edu terviseks, poleks suutnud seda ilma sinuta!’’
Vahin teda tänuavaldavate suurte silmadega, kuni järsult sajab meie tagant ehmatuseks kaela Joonas.
’’No, mis?! Pean veel kaua seisma nurgas, kui kõik action on möödas? Ning kus minu kink on?’’
Mia raputab pead üllatusest ning siis urgitseb kotist välja veel ühe kingikarbikeses seekord aga tumedates toonides.
’’Säh, mõtlesin selle hiljemaks jätta, aga kui sa nii kannatamatu oled siis saad selle kingituse enne.’’
Ta surub selle poisile pihku lisades mesimagusalt:
’’Aga põhi kink ootab kodus.’’
Joonas piidleb teda veidi ning siis noogutab.
’’Ma loodan et siis magustoit saab hea olema.’’

Muidugi raputan pead ning jätan armastajad omavahele mulisema ning oma pakki lahti harutades valin Fredi numbri.
Heliseb korra, kaks ning siis kostab vaikne klõps.
’’Hallo.’’ Kostab teisepoolt toru. ’’Tere, kallim.’’ Hüüatan peale südamelöögi vahele jätmist. Nii tore on taas peale säärast vahe oma armastatu häält kuulda.
’’Ah! Sau, ma just mõtlesin, et sul peaks see moe asi olema. Kuidas läheb?’’
Istun maha ning surun telefoni parema õla ning kõrva vahele, et saaksin samalajal Mia kingituse avada.
’’Noh, kui sa nii teada tahad, siis tule siia ja ma näitan millega su kena proua hakkama on saanud.’’ Teiselpool toru kostab lõbus itsitus ’’No, tuleksin, aga meil on palju tööd. Aga seda, et mu proua ilus on, tean isegi.’’ Muigan. Paki üks nurk avaneb ning asun teise kallale.
’’Ei, eks ma räägi sellest kodus lähemalt.’’ Teinegi nurk avaneb. Torus on hetkeline vaikus ning kostab Fredi ohe
’’No jah, tuli välja, et ma see nädal kah koju ei saa. Aga ma saadan sulle palju kallistusi. Igatsen sind.’’
Kingitus langeb mu sülle ja ma võtan toru kätte, et see maha ei lendaks.
’’Oot, see nädal jääb samuti tulemata? Aga Fred..’’ alustan, kuid too katkestab mu ’’Ma tean, et lubasin sulle, kuid jah meil on palju tööd.’’
Hingan sügavlat sisse.
’’Aga meie aastapäev?’’
Taas vaikus. Ajan küünt kleepelindi alla ja välja. Siis kostab vaikne vastus.
’’Anna andeks, ma teen selle kuidagi tasa näiteks..’’ kuid siis kostab hull meeste häälte kõmin ning Fredilt lause. ’’.. sorry pean minema, räägime homme.’’
Järele jääb vaid telefoni tuudutus. Mobiil, mille kõne lõpetamata langeb mu sülle, avamata kingituse kõrvale, silmad klaasiastunud, suunatud kaugusesse, südames nukrus. Näib nagu kaugeneks Fred minust iga päevaga aina. Ning see teeb haiget.

peatükk 4

Ettekanne 1

Tere, minu nimi on Anna Liho, olen 19 aastat vana.
Otsustasin ajaviitmiseks kirjutada blogi. Olen lugenud päris mitmeid ning mõtlesin, et see on päris hea mõtte. Iga elu on põnev ning ehk keegi leiab huvi ka minu oma kohta. Niisiis valmistuge lugema minu tulevat elu ülikoolis.
Ülikooli aeg on alati äärmiselt huvitav olnud ning ehk saab sellest kunagi, midagi, kuid kui ka ei saa ka siis pole midagi, vähemalt on minul lõbus.

Alustuseks siis, rõõm tutvuda, elan Tallinna lähedal Keila-linnas, omaenese pisikeses majakeses, ema Marju ning kasuisa Tarmoga. Mul on ka vanem õde Hanna, kuid tema elab Rootsis. Ta kolis ära kusagil 4 aastat tagasi, kui ta sealse ärimehe, Robertoga abiellus.Rohkem pole me temast midagi kuulnud ning ema on igakord ääretult enesestväljas olnud, kui kalli õekese aruteluks võtame.
Meie majakeses on minu tarvituseks terve korrus, õe tõttu, kus ma tavalist igapäeva tüdruku elu élan.
Enese kohta pole veel midagi erilist mainida- Olen 170 cm pikk, pikad sirged heledad juuksed-valged nagu lumi, hele nahk, mis ei salli päevitust ning tõmbub esimesel võimalusel punaseks nagu tomat. Muidugi jumaldan toda õrna jumet nahal, kuid pean selle saamiseks suve algul karmi hinda maksma, aga pole muret! Alati tõttab appi vanaema valmistatud põletustevastane-kreem.
Tõsi,vanaema on mul ravimtaimede friik valmistades salve, palsameid ja muid sääraseid tooteid enese, tellijate ning suviti ka laatade jaoks. Vanamem elab Põltsamaal oma farmikeses, mida me iga suvi kasvõi kord külastame, kus saangi enamasti oma poletuse kätte ning sellejärgse ravi.
Vett ma ei kannata. Väldin randu ning vihma. Juba pisikesest saati on suuremad veekogud mind hirmutanud ja selletõttu ei oska ma õieti ujudagi. Alatine asi mis Hannat naerma ajas. Tema ju ujumises kõva tegija. Kuuris ikka veel ripuvad tema medalid, peidetud ema silme eest.
Selles suhtes on Hannal alati vedanud, tihti kadetsen teda. Ta on täielikult emasse,kes ikka veel, oma viiekümnendates, võrratu välja näeb. Hanna sai ta figuuri ning isegi, et Hanna oli päris lühike, vaid meter kuuskümmend kaks, eksisteerisid tal kurvid, tõmmum nahk ning kena näolapp. Ja mina olen see pikk pesulaud, kellel täiesti tavapärane välimus, mis rahvamassi sulandub. Mul täpselt selline nägu mida ei mäletata ka peale mitmeid kohtumisi. Kuid Hanna -Tema hiilgas ükskõik, kuhu sattus. Kord lausa küsisin emalt, ega ma adobteeritud, et ma tema välimust ei saanud, mille peale too muidugi täiest hingest naerma puhkes.
Aga nüüd peale aastapikkuseid kadetsusi, on see kõik nüüd hajunud ja mõtlen, et tahaks teda tagasi. Kasvõi märkugi ta olemasolust. See on ka üks põhjusi, miks ma seda blogi kirjutan, et, kui Hanna peaks kuidagi kusagilt märku andma, saaks ta minu tegemiste kohta teada. Ehk kirjutab ta ise ka mingisugust blogi, mida ta minule vastu lugeda saaks anda.

Niisiis minu elu ajalugu on siiamaani olnud selline: Sündisin Tartus kevade alguses, kui maa veel kaetud lumega ja vihkasin seda aega väiksena sügavalt kuna sünnipäevadel ei olnud sel aastaajal midagi teha. Kuid nüüd olen oma õnneks avastanud, et minu sünnipäevale pole kellegi teise sünnipäev lähedal ja niisiis saab alati pere ning sõprade poolt suurem ning kallim pidu tehtud rohkemate ning suuremate kinkidega.
Elasime Tartus kuni õde lõpetas alkkooli ning mina pidin parajasti juba kooli minema.
Algul oli plaanis kolida vanaema juurde Põltsameele, kuid ema leidis viimasel hetkel ühe tored korteri Keila linnas. Talle see meeldis ning seadsimegi end sinna sisse.
Selgus, et Keilas elasid mu kadunud isa vanemad, samas majas kus minagi, kes nüüdseks küll mõlemad teiseilma lahkunud. Alguses vanamamps, kellel kopsuvähk ning aastake hiljem südamerabandusse-papa.
Maja tegime kõvasti umber nii,et see sai teise korruse. Mõlemad dekoreeisime selle. See on nüüd minu kindlus. Loss kus ootan vastust, mu kallis õeke.
Järgmise sissekandeni.

peatükk 3

Ettekanne 9

Pagan, millesse ma end seganud olen? Püüan valida Joosepi numbrit, kuid näpud värisevad. Vale number jälle. “Kurat” vannun kõvasti ning virutan telefoni vastu asvaldi kildudeks. Suva, mõtlen, ta niiguinii ei ela siit kaugel. Pigistan rusikas käed taskusse ning marsin mööda õrnalt valgustatud tänavat edasi. Külm on ning vihma tibutab, mu mobiil jääb lamama eemale sinna renslisse. Ei teagi, et samal hetkel püüab mind kätte saada inimene, kelle olen reetnud. Ei tea, et kusagil pimedas korteris kükitab Fred praegu ning vaatab tühja pilguga oma mobiili ekraani, torust kostub naise hääl “Telefon on väljaspool levipiirkonda või väljalülitatud.” See hääl läheb üle teisele keelele ning too vajutab punast ning küsib jumalalt, kus ma olen. Ma olen reetur. Ma olen kõnts. Millega ma kurat küll, hakkama olen saanud? Tuul tõmbab läbi märja naha. Näen juba tänavat, kus ta elab. Muidugi on ta seal, kus alati- trepikoja ees sigaret suus hõõgumas. “Anna.” Ütleb ta vaikselt. Tunnen, et ei jaksa rohkem. Kõnnin longates ning seisatan tema ette.
“Sa oled läbimärg.” ütleb hääl, milles puudub emotsioon.” Joosep, mida sa.” Alustan ma, kuid too heidab sigareti üle õla ning tõmbab mu enese embusesse. Ta surub oma näo mu juustesse. “Anna.” sosistab ta mu kõrvaääres tuues mulle kuumavärinaid.Siis tõmbab ta mu vihma eest varju ning libistab läbimärja jope mult seljast paljastades selle all oleva läbipaistva valge kleidi. Ka see on vihmast niiske. Ta silmitseb mind hetkeks ning tõmbab siis eneselt jope ümbert, asetab mu õlale ning ikka veel jope äärtest hoides nõjatub mu kohale. Meie huuled kohtuvad. Ta astub lähemale ning minu keha kohtub tema omega. Tunnen ta kehasoojust levimas minus samal ajal, kui meie huuled liiguvad meie südamete rütmiga kaasa. Värisen. See ei ole külmast. Ta avab esiku ukse ning tõmbab mu sisse. Ma ei takista teda, mitte nagu eelmine kord. Ma ei mõtle. Ma ei tea mis piina see hiljem mulle tekitab. Silme ees mäletan vaid diskoteeki. Vihast Miat rebimas mu juukseid. Pettumust. Kas ma jõin liiga palju? Mida ma üldse tegin. Miks ma siia tulin. “Ma armastan sind.” Ma mõistan seda lauset. Tean mis see tähendab. Kuid ei mõtle sellele, kui Joosep seda mulle sosistab järjekordse suudluse vahele. Lähen asjaga lihtsalt kaasa. Joosep avan toa ning me kukkume sisse. Ei jõua magamistoanigi. See juhtub sealsamas esikus, kus riided me seljast kaovad ning meie maailm saab üheks. Kuulen veel taustaks vihma. Seda sama vihma mida kuulab oma akna taga Fred, ta pilk on kinnistunud tänavale. Kuid täna ma ei tule, ta ei näe mind niipea.

peatükk nr 2

Ettekanne 4.

Ma kolisin mustamäele. Koos Frediga loomulikult. Me käsikäes valisime selle korteri välja mis on pisike, kuid armas. Siin on köök, väikese mööbli valikuga, kuid laud on selle eest kahele. Kuid kõige suurem plus on, et vaade on suurepärane. Nimelt elame kolmandal korrusel ning sealt näeb otse pargile kuhu paistab koguaeg päike. Päikese loojangu paiku on puud ning rohi orantsikates toonides. Koolis käimine saab siit lõbus olema. Oh peale selle otsin omale tööd. Mia arvas, et tavaline ettekandja amet on liialt igav ning ma nõustun temaga arvates, et parema meelega ei teeks midagi mis tavaline ülikooli õpilane raha jaoks teeb. Poes samuti ei soovi töötada, tavapära tõttu. Naeratus näol, pakkus Mia, et läheks koos modillideks. Naeru kõkutades ütlesin, et ma pole üldse ilus ning peale selle veel pisike siga. Selle lause peale sain talt raamatuga vastu pead. Kodus rääkisin sellel samal teemal Frediga. Too kallistas mind ning ütles, et see polegi nii halb mõtte. See oli tast eriti armas.

Igatahes on korter vapustav. Meil on suur vannituba ning wc. Vannitoas on vann! Mitte see tavaline duss, vaid hiiglasuur valge vann. Fred otseloomulikult tegi kohe ettepaneku end puhtaks pesta küünalde valgel. Naersin, kuid selle peale tegi ta kelmikalt silma, niisiis võis oodatata muusikat ning roosiõisi.

Magamistuba on tagasihoidlikult armas suure pehme voodiga ning veel suurematsorti elutuba, kuhu Fred juba televiisori sisse tassis ning sellega koos tema playstaisoni. Ta kruvis ka kapi paika ning sinna sai asetatud meie üksikud raamatud, mis aastate jooksul kummalegi kokku kogunenud.

Tegin köögis esimest korda süüa, kõrvetsin pudru põhja ning selle viskasime aknast välja tuvidele. Kui aus olla olime mõlemad veidi vindised ning ma kahetsesin oma tegu sügavalt, kuid õnneks järgmiseks päevaks avastus, et tuvid olid pudru tõepoolest ära söönud, tõstis mu tuju. Kõrbenud pudru asenduseks tegime võileibu ning Fred praadis mune ning vorstikesi. Oh kuidas ma armastan oma kokkavad mehekest Fredrik Paati ning ühel päeval saab minustki üks auväärne Paat. Itsitan mõtte peale. Ma ei kujutakski ennast ette seljas valge kleit ning loor, kõndides närviliselt altari poole, kuna see lihtsalt imelik tänu faktile, et mu ema pole kunagi abielus olnud. Seetõttu jäid kuulmata kõik need ilusad abielu lood, mis oleks mind nii väga köitnud. Kui praegu järele mõelda polegi mu ema mind ühegi elulooga harinud. Teda lihtsalt pole kunagi olnud. Kasvasin üles teiste lastega. Aga ka need teisedki ei rääkinud sellest. Teadsin vaid lapsi, kes olid vanemateta või sellistega kelle omad olid lahus, nagu minulgi. Elutoas, mis unustasin mainida on rõdu mida jumaldan. Esimesel õhtul vahetasime seal kehasoojusi koos ühe suure teki all vaatates tähti. “Näe üks langev!” hüüatas ta ning me soovisime mõlemad midagi. Muidugi ei ütleks ma oma oma kõvasti ette, esiteks oleks see piinlik ning teiseks ei läheks see ehk täide.

Rõdule panin ma oma kaktuse. See õitseb, kuna ikkagi kevad on ning nagu see kaktuski õitseb meie armastus. Käisime käsikäes linna peal. Sõime Hesburgeris eineid, loopisime üksteist friikartulitega, kuni meid välja visati. Selle peale virutas Fred ühe kandiku pihta ning me jooksime. Kandik seisab selle armsa kaktuse all ja igakord kui rõdule lähen itsitan. Fredrik aga leidis ühe halva harjumuse milleks oma koniside sinna laostamine. Nügin teda ning virisen miks ta sellise mõtetu pahnaga tegeleb. Tõmban tihti hõõguva koni talt suust ning asendan selle oma suuga. Surun end tugevalt tema vastu ning temagi tugevdab oma haaret, siis aga kavalalt kustutan ma ta koni, teen talle silma ning lahkun, jättes ta pead raputama ning sorima oma taskutesse, ega tal rohkem suitsu pole.

Pole tundnud end õnnelikumalt. Ning asjad on muutumas aina paremuse poole.

*

Minu 13 peatükki

Lühilugu: Minu 13 peatükki.

Autor:Gerli Carol Koppel

1. Peatükk- Ettekanne number 12

Ma ei soovi midagi öelda. Mitte vähimatki. Ma tahan, seistes seal, jälgides, korrutades, et see ei olnud mina, mõelda, et see tõesti polnud mina. Et see polnud see sama mina, kelleks saada tahtsin. Kas see oli minugi saatus. Kas pidin tundma sama valu, sama lootusetust?

Kõndides möllust eemale möödun peeglist. Ma arvan, et suudan seda ignoreerida, kuid valetan enesele. Olen noor naine. Peeglid tõmbavad mind nagu magnet rauapuru. Jään sinna seisma- vahtima oma lõusta. Mis see on, mis ma näen? Kas see on normaalne? Katsun oma nägu. See pole pehme, see pole nagu teda mäletasin. Kuidagi kõva. Mu käsi peeglis paistab samuti kuidagi kondine välja. Vahin oma peegeldust. Ma ei ole ilus. Ma olin, kuid nüüd enam pole. Ma ei suutnud ennast takistada. See seal taga oleksin võinud olla mina. Lõpuks otsustan ennast liigutada, suundudes poe poole.

Supermarket kubiseb inimestest, kes nagu sipelgad pesas. Mutikesed jooksid võidu saamaks tooteid, mis kasvõi mõne sendi võrra odavamad. Seisatasin. Kõhus oli imelik tunne. Küsimus põles sisemuses. Äkki ei peaks? Kui peaks siis mida? Pigistan rahakotti käte vahel. Pööran umber. Mul pole ikka isu. Ma ei taha. Kuid sunnin end peatuma. Ma pidin seda tegema isegi kui ei tahtnud. Mälusopis heljuv pilt ajas südame pahaks. “Noor neiu!” kostab hüüe selja tagant. Avastan, et olen tekitanud ummiku ning astun sammu kõrvale, et inimesed mööda saaksid. Miks olen ma siin? Ohkan ning lasen jalga kõndides kiiresti kodutänava poole. Mul peaks külmikus kodujuustu olema. Või sõin ma selle ära? Millal ma üldse viimati sõin? Pea valutab. Tahan võimalikult kiiresti koju jõuda. Tahan pikali heita.

Külm tuul rebib maast üles kuivanud lehti, mis annavad sügise keskpaigast teada. On juba oktoobri lõpp. Tuul on külm, see tungib ka läbi jope, pannes mu keha külavärinatest judisema. Jälgin oma värvilisi tenniseid, vältimaks üksikuid lompe. Külm õhk on näo tuimaks muutnud ning pannud silmad jooksma. Just! Silmad jooksevad tuulest. See seletab kõike.

“Anna!” tõstan pilgu. Otse mu korterirea uksel seisab Fred. Ta raputab pead ning kõnnib käsi väljasirutades minu poole. Tahaks taganeda, pea ära pöörata. Ei soovi talle oma nõrkusi näidata. Kuid kas inimene kunagi saab mis tahab? Eks vist harva. Ja kui ta ka peaks saama siis ei ole see kunagi täpselt see mida tahetakse. Kaks sooja kätt sulguvad mu umber embuseks. Tunnen poisi sooja hingeõhku kaela vastas. See on mu külmunud kaelale meeldivaks vahelduseks tuues mu kehale, küll värinaid, kuid meeldivaid.

“Kus sa olnud oled?” sosistab ta vaikselt. Surun end võimalikult talle vastu. Soojuse jaoks. Pigistan tugevalt. Ta vastab samaga ning seisame seal tükk aega vaikuses. Ta ootab mult vastust, kuid seda ma anda ei taha, kuna sisaldab fakti, mille kinnitajaks olin ma ise. Patt mida lubasin mitte teha. Ei pigem lubadus. Ma lubasin Fredile seda mitte teha, kuid siiski lõppes asi sellega, et ma murtsin oma lubaduse, ning peale selle veel taas.

Lõpude-lõpuks võidan mina. Fred pole kunagi väga kannatlik olnud. Ta võtab mu käest kinni ning põimib oma sõrmed minu sõrmedega ning tirib mu ukse poole. Veidi taskus sorides võtab ta välja võtmepuntra, siis avab ukse, lükkab mu sisse ja ise sisenedes sulgeb selle. Kõnnime kolmadale korrusele, ikka sõnagi vahetamata. Ta avab korter number 17 ning mõlemad astume sisse. Ma libistan ketsid jalast, tõmban jope luku lahti ja asetan selle aeglaselt nagisse. Silmanurgast märkan, et mu tegutsemise ajal pole Fred end karvavõrdki liigutanud. Vaatan teda küsival pilgul, kuid näib, et ta ei taha minuga rääkida. Otsustan sellest mitte välja teha ning astun kööki. Köögilaual lebab suitsupakk, millest paistab välja üksainus sigaret. Istudes tõmban selle aeglaselt välja nii, et pakk tühjaks jääb. Keerutan seda üksikut kurba torukest oma pöidla ja nimetissõrme vahel ning teen paar liigutust, et sigatetti suhu panna, kuid ei tee seda. Panen suitsu taas maha ning võtan pea kätevahele. Keha hakkab rappuma ning tugevad nuuksed tulevad minust. See üllatab mind enesetki. Poleks arvanudki, et murdun. “Anna, mis juhtus?” Paistab, et Fred lõppetas oma vaikimis sesiooni. Ta tuleb kööki ning istub minu vastu. Ta ei proovigi mind lohutada. Ta lihtsalt vaatab, kuidas ma nutan. Muidugi ma ei vasta. Ma ei taha vastata. Ma ei taha, et ta seal istuks ning ma ei taha seda nõmedat vaikust, mille taustaks mu virin. Ma tahan, et ta räägiks minuga. Ütleks ükskõik mida. Võtaks mu ümbert kinni ning teataks, et on mulle andestanud. Aga ta ei tee seda. Ta on alla andnud. Nüüd on ta siiin vaid seetõttu, et hoolib must veel pisut. Ta ei taha, et minuga midagi juhtuks. “Fred.” Ütlen lõpuks, kui nuuksed lakkavad. “Mhh.” Vastab ta lühidalt. “Ma mõtlesin ühe asja üle.” Teen pausi ning tõstan pilgu leidmaks, et ta vaatab mind. Jätkan, “ Ma mõtlesin minna mõneks ajaks maale. Koju.” Ta noogutab. “Ma tahan ema näha. Ta vist muretseb mu pärast.” Fred muigab. “Jah, peaksid. Ta helistab mulle iga jumala päev. Ma oleks pigem su lapsehoidja, kui su.” Ta vakatab ning vaatab aknast välja. Tunnen, kuidas süda on raske. Ma tekitasin selle segaduse ning nüüd lihtsalt ei oska seda lahendada. Teen kõike valesti. Panen käed ümber enese ning vaatan samuti aknast välja, nägemaks Fredi peegeldust. Peegel-Fred vaatab mulle otsa ning mina talle. Mis küll juhtus meie vahel? Paratamatult on tunne, et miski ei paranda seda.

Tänane öö tuleb pikk. Pikk ning üksildane nii nagu eelmisedki. Seda loen tema ilmest ja samad sõnad on jäädvustunud minu näole. Me oleme jamas, mina aga veelgi suuremas. Tõusen ning kõnnin magamistoa poole, tema pilk mind saatmas vaikselt pea märkamatult. Tõmban seljast pusa ning viskan selle esikupõrandale. Libistan juuksed patsist lahti ning sasin neid. Heidan pilgu vaatamaks, kas Fred on ikka veel seal ning mul on õigus. Ta on võtnud minu viimase sigari ning selle suhu pistunud. Ta tõmbab tikku ning läidab tolle pannes mind pead raputama ning saates talle viimse pilgu lükkan ukse enese järel kinni mõttes kahjuga. Minu viimane rahusti. See mille ma kõige hullema jaoks olin jätnud. Eks ma pea siis home uue paki järgi minema.

*