Minu 13 peatükki

Lühilugu: Minu 13 peatükki.

Autor:Gerli Carol Koppel

1. Peatükk- Ettekanne number 12

Ma ei soovi midagi öelda. Mitte vähimatki. Ma tahan, seistes seal, jälgides, korrutades, et see ei olnud mina, mõelda, et see tõesti polnud mina. Et see polnud see sama mina, kelleks saada tahtsin. Kas see oli minugi saatus. Kas pidin tundma sama valu, sama lootusetust?

Kõndides möllust eemale möödun peeglist. Ma arvan, et suudan seda ignoreerida, kuid valetan enesele. Olen noor naine. Peeglid tõmbavad mind nagu magnet rauapuru. Jään sinna seisma- vahtima oma lõusta. Mis see on, mis ma näen? Kas see on normaalne? Katsun oma nägu. See pole pehme, see pole nagu teda mäletasin. Kuidagi kõva. Mu käsi peeglis paistab samuti kuidagi kondine välja. Vahin oma peegeldust. Ma ei ole ilus. Ma olin, kuid nüüd enam pole. Ma ei suutnud ennast takistada. See seal taga oleksin võinud olla mina. Lõpuks otsustan ennast liigutada, suundudes poe poole.

Supermarket kubiseb inimestest, kes nagu sipelgad pesas. Mutikesed jooksid võidu saamaks tooteid, mis kasvõi mõne sendi võrra odavamad. Seisatasin. Kõhus oli imelik tunne. Küsimus põles sisemuses. Äkki ei peaks? Kui peaks siis mida? Pigistan rahakotti käte vahel. Pööran umber. Mul pole ikka isu. Ma ei taha. Kuid sunnin end peatuma. Ma pidin seda tegema isegi kui ei tahtnud. Mälusopis heljuv pilt ajas südame pahaks. “Noor neiu!” kostab hüüe selja tagant. Avastan, et olen tekitanud ummiku ning astun sammu kõrvale, et inimesed mööda saaksid. Miks olen ma siin? Ohkan ning lasen jalga kõndides kiiresti kodutänava poole. Mul peaks külmikus kodujuustu olema. Või sõin ma selle ära? Millal ma üldse viimati sõin? Pea valutab. Tahan võimalikult kiiresti koju jõuda. Tahan pikali heita.

Külm tuul rebib maast üles kuivanud lehti, mis annavad sügise keskpaigast teada. On juba oktoobri lõpp. Tuul on külm, see tungib ka läbi jope, pannes mu keha külavärinatest judisema. Jälgin oma värvilisi tenniseid, vältimaks üksikuid lompe. Külm õhk on näo tuimaks muutnud ning pannud silmad jooksma. Just! Silmad jooksevad tuulest. See seletab kõike.

“Anna!” tõstan pilgu. Otse mu korterirea uksel seisab Fred. Ta raputab pead ning kõnnib käsi väljasirutades minu poole. Tahaks taganeda, pea ära pöörata. Ei soovi talle oma nõrkusi näidata. Kuid kas inimene kunagi saab mis tahab? Eks vist harva. Ja kui ta ka peaks saama siis ei ole see kunagi täpselt see mida tahetakse. Kaks sooja kätt sulguvad mu umber embuseks. Tunnen poisi sooja hingeõhku kaela vastas. See on mu külmunud kaelale meeldivaks vahelduseks tuues mu kehale, küll värinaid, kuid meeldivaid.

“Kus sa olnud oled?” sosistab ta vaikselt. Surun end võimalikult talle vastu. Soojuse jaoks. Pigistan tugevalt. Ta vastab samaga ning seisame seal tükk aega vaikuses. Ta ootab mult vastust, kuid seda ma anda ei taha, kuna sisaldab fakti, mille kinnitajaks olin ma ise. Patt mida lubasin mitte teha. Ei pigem lubadus. Ma lubasin Fredile seda mitte teha, kuid siiski lõppes asi sellega, et ma murtsin oma lubaduse, ning peale selle veel taas.

Lõpude-lõpuks võidan mina. Fred pole kunagi väga kannatlik olnud. Ta võtab mu käest kinni ning põimib oma sõrmed minu sõrmedega ning tirib mu ukse poole. Veidi taskus sorides võtab ta välja võtmepuntra, siis avab ukse, lükkab mu sisse ja ise sisenedes sulgeb selle. Kõnnime kolmadale korrusele, ikka sõnagi vahetamata. Ta avab korter number 17 ning mõlemad astume sisse. Ma libistan ketsid jalast, tõmban jope luku lahti ja asetan selle aeglaselt nagisse. Silmanurgast märkan, et mu tegutsemise ajal pole Fred end karvavõrdki liigutanud. Vaatan teda küsival pilgul, kuid näib, et ta ei taha minuga rääkida. Otsustan sellest mitte välja teha ning astun kööki. Köögilaual lebab suitsupakk, millest paistab välja üksainus sigaret. Istudes tõmban selle aeglaselt välja nii, et pakk tühjaks jääb. Keerutan seda üksikut kurba torukest oma pöidla ja nimetissõrme vahel ning teen paar liigutust, et sigatetti suhu panna, kuid ei tee seda. Panen suitsu taas maha ning võtan pea kätevahele. Keha hakkab rappuma ning tugevad nuuksed tulevad minust. See üllatab mind enesetki. Poleks arvanudki, et murdun. “Anna, mis juhtus?” Paistab, et Fred lõppetas oma vaikimis sesiooni. Ta tuleb kööki ning istub minu vastu. Ta ei proovigi mind lohutada. Ta lihtsalt vaatab, kuidas ma nutan. Muidugi ma ei vasta. Ma ei taha vastata. Ma ei taha, et ta seal istuks ning ma ei taha seda nõmedat vaikust, mille taustaks mu virin. Ma tahan, et ta räägiks minuga. Ütleks ükskõik mida. Võtaks mu ümbert kinni ning teataks, et on mulle andestanud. Aga ta ei tee seda. Ta on alla andnud. Nüüd on ta siiin vaid seetõttu, et hoolib must veel pisut. Ta ei taha, et minuga midagi juhtuks. “Fred.” Ütlen lõpuks, kui nuuksed lakkavad. “Mhh.” Vastab ta lühidalt. “Ma mõtlesin ühe asja üle.” Teen pausi ning tõstan pilgu leidmaks, et ta vaatab mind. Jätkan, “ Ma mõtlesin minna mõneks ajaks maale. Koju.” Ta noogutab. “Ma tahan ema näha. Ta vist muretseb mu pärast.” Fred muigab. “Jah, peaksid. Ta helistab mulle iga jumala päev. Ma oleks pigem su lapsehoidja, kui su.” Ta vakatab ning vaatab aknast välja. Tunnen, kuidas süda on raske. Ma tekitasin selle segaduse ning nüüd lihtsalt ei oska seda lahendada. Teen kõike valesti. Panen käed ümber enese ning vaatan samuti aknast välja, nägemaks Fredi peegeldust. Peegel-Fred vaatab mulle otsa ning mina talle. Mis küll juhtus meie vahel? Paratamatult on tunne, et miski ei paranda seda.

Tänane öö tuleb pikk. Pikk ning üksildane nii nagu eelmisedki. Seda loen tema ilmest ja samad sõnad on jäädvustunud minu näole. Me oleme jamas, mina aga veelgi suuremas. Tõusen ning kõnnin magamistoa poole, tema pilk mind saatmas vaikselt pea märkamatult. Tõmban seljast pusa ning viskan selle esikupõrandale. Libistan juuksed patsist lahti ning sasin neid. Heidan pilgu vaatamaks, kas Fred on ikka veel seal ning mul on õigus. Ta on võtnud minu viimase sigari ning selle suhu pistunud. Ta tõmbab tikku ning läidab tolle pannes mind pead raputama ning saates talle viimse pilgu lükkan ukse enese järel kinni mõttes kahjuga. Minu viimane rahusti. See mille ma kõige hullema jaoks olin jätnud. Eks ma pea siis home uue paki järgi minema.

*