Ettekanne 4.
Ma kolisin mustamäele. Koos Frediga loomulikult. Me käsikäes valisime selle korteri välja mis on pisike, kuid armas. Siin on köök, väikese mööbli valikuga, kuid laud on selle eest kahele. Kuid kõige suurem plus on, et vaade on suurepärane. Nimelt elame kolmandal korrusel ning sealt näeb otse pargile kuhu paistab koguaeg päike. Päikese loojangu paiku on puud ning rohi orantsikates toonides. Koolis käimine saab siit lõbus olema. Oh peale selle otsin omale tööd. Mia arvas, et tavaline ettekandja amet on liialt igav ning ma nõustun temaga arvates, et parema meelega ei teeks midagi mis tavaline ülikooli õpilane raha jaoks teeb. Poes samuti ei soovi töötada, tavapära tõttu. Naeratus näol, pakkus Mia, et läheks koos modillideks. Naeru kõkutades ütlesin, et ma pole üldse ilus ning peale selle veel pisike siga. Selle lause peale sain talt raamatuga vastu pead. Kodus rääkisin sellel samal teemal Frediga. Too kallistas mind ning ütles, et see polegi nii halb mõtte. See oli tast eriti armas.
Igatahes on korter vapustav. Meil on suur vannituba ning wc. Vannitoas on vann! Mitte see tavaline duss, vaid hiiglasuur valge vann. Fred otseloomulikult tegi kohe ettepaneku end puhtaks pesta küünalde valgel. Naersin, kuid selle peale tegi ta kelmikalt silma, niisiis võis oodatata muusikat ning roosiõisi.
Magamistuba on tagasihoidlikult armas suure pehme voodiga ning veel suurematsorti elutuba, kuhu Fred juba televiisori sisse tassis ning sellega koos tema playstaisoni. Ta kruvis ka kapi paika ning sinna sai asetatud meie üksikud raamatud, mis aastate jooksul kummalegi kokku kogunenud.
Tegin köögis esimest korda süüa, kõrvetsin pudru põhja ning selle viskasime aknast välja tuvidele. Kui aus olla olime mõlemad veidi vindised ning ma kahetsesin oma tegu sügavalt, kuid õnneks järgmiseks päevaks avastus, et tuvid olid pudru tõepoolest ära söönud, tõstis mu tuju. Kõrbenud pudru asenduseks tegime võileibu ning Fred praadis mune ning vorstikesi. Oh kuidas ma armastan oma kokkavad mehekest Fredrik Paati ning ühel päeval saab minustki üks auväärne Paat. Itsitan mõtte peale. Ma ei kujutakski ennast ette seljas valge kleit ning loor, kõndides närviliselt altari poole, kuna see lihtsalt imelik tänu faktile, et mu ema pole kunagi abielus olnud. Seetõttu jäid kuulmata kõik need ilusad abielu lood, mis oleks mind nii väga köitnud. Kui praegu järele mõelda polegi mu ema mind ühegi elulooga harinud. Teda lihtsalt pole kunagi olnud. Kasvasin üles teiste lastega. Aga ka need teisedki ei rääkinud sellest. Teadsin vaid lapsi, kes olid vanemateta või sellistega kelle omad olid lahus, nagu minulgi. Elutoas, mis unustasin mainida on rõdu mida jumaldan. Esimesel õhtul vahetasime seal kehasoojusi koos ühe suure teki all vaatates tähti. “Näe üks langev!” hüüatas ta ning me soovisime mõlemad midagi. Muidugi ei ütleks ma oma oma kõvasti ette, esiteks oleks see piinlik ning teiseks ei läheks see ehk täide.
Rõdule panin ma oma kaktuse. See õitseb, kuna ikkagi kevad on ning nagu see kaktuski õitseb meie armastus. Käisime käsikäes linna peal. Sõime Hesburgeris eineid, loopisime üksteist friikartulitega, kuni meid välja visati. Selle peale virutas Fred ühe kandiku pihta ning me jooksime. Kandik seisab selle armsa kaktuse all ja igakord kui rõdule lähen itsitan. Fredrik aga leidis ühe halva harjumuse milleks oma koniside sinna laostamine. Nügin teda ning virisen miks ta sellise mõtetu pahnaga tegeleb. Tõmban tihti hõõguva koni talt suust ning asendan selle oma suuga. Surun end tugevalt tema vastu ning temagi tugevdab oma haaret, siis aga kavalalt kustutan ma ta koni, teen talle silma ning lahkun, jättes ta pead raputama ning sorima oma taskutesse, ega tal rohkem suitsu pole.
Pole tundnud end õnnelikumalt. Ning asjad on muutumas aina paremuse poole.
*
No comments:
Post a Comment