Friday, November 19, 2010

Peatükk 8

Ettekanne 6

Päikese paisteline hommik alustab mu päeva. Taevas on nõnda sinine, et ehmatan ära. Tõepoolest on suvi alanud.
Istun korteriesisel trepil ning naudin värsket õhku. Mustamäe on teinekord üsagi rahulik, eriti siinkandis. Jälgin naabrikassi, kes end pikkaks sirutab ja seejärel rutiinst pesu alustab. Ohates tõusen püsti, sirutan selga ning tõstan oma kõrval seisnud külmutuskappi täitva materjali täis poekot. Püsti, peatub pilk ukse kõrval reas olevatele postkastidele. Meie sinine postkast, kõvera üheksaga torkab silma, kuna see on ainus nendest, kelle suust paistab valge nurk- Ümbrik. Muigan. Mis seal võib alles küll olla?
Postkastis leian tavapärase räpspostiga kaasas ümbriku, mis on raskem kui tavapäraselt. Vaatan seda eest ning tagant, märgates et kiri on adresseeritud mulle ning Modelliagentuurist, kuhu mina ning Mia kandideerisime paar nädalat tagasi, samal hetkel vibreerib telefon mu teksaste taskus ning ma koogin selle poekoti maha asetades välja, kirja käest panemata.
Sõnum on Mialt eneselt ning kiirgab igati positiivsust.

''Kallis, mumsunänsu... Tegin ära!! :D Sain just Agentuurist kirja ning ma olen vastuvõetud!''

Raputan pead. Kõlab nagu oleks ta üllatunud, kui tegelikuses on ta üks imekaunimaid inimesi, keda teada võib. muidugi pani ta selle võistluse lukku juba momendilt, milla ta sisse astus ning teda nähti. Piisab vaid pilgust talle, et teada et ta on võrratult kaunis ning oskab oma välimust kasutada.
Võtan siis enese ümbriku, vastusega, kahe käe vahele ning tõstan tolle päikesele ette, lootes, et sõnum, mis peidus, kumab läbi paberi, kuid muidugi see ei juhtu ning peale pikka pausi rebin vulgaarselt kirja lugemist takistava ümbrise lahti. Värisevate kätega tõmban kokkumurtud A4 leheküljed välja samas mõeldes kui naeruväärselt ise käitun. Nimelt pole mul huvigi sellise töö vastu, ma võiks samahästi miskit muud teha, kuid ometi tunnen säärast ärevust,kuid raudselt on see kiri teavitamaks, et ei sobinud kohale. Kuid pealkiri on vastupidine.

''Õnnitleme, olete suurepärane kandidaat meiega koostööks järnevaks aastaks.''

Mu süda vajub saapaäärde ning tunnen end seest soojaks minemas.
Mina ning modell. Päris ametlik modell, kes hakkab saama tööpakkumisi suurtelt firmadelt?!
Haaran jooksupealt toidukoti ning torman trepist üles. Uks on lukustamata ning Fred täpselt samas kohas ning samas asendis nagu olin ta jätnud.

''Fred, Fredrik!''
hüüatan ning hüppan ta kõrvale kaissu, ehmatades ta üles. Toidukott lõpetab pooleldi voodil ning pooleldi maas, nii et sisu igalpool.
''Ahh!'' ütleb ta unesegaduses ning hõõrub oma silmi. Haaran ta näo oma käte vahele ja suudlen teda. Selle peale ilmub ta näole naeratus ning ta tõmbab mind enese poole andes omapoolse suudluse.
Põimume üksteise külge ning lõpuks, kui otsustasime oma huuled teineteise omadest lahutada sosistab ta magusalt.
''Tahan ka teada, kus tulekahju, kas miski ebameeldiv põles maha?'' itsitan ning annan talle veel ühe kiire suudluse.
''Ei, tegelikuses sain täna ühe toreda kirjakese.'' Paidates mu põske ning mulle sügavalt silma vaadates annab ta märku, et jätkaks.
''Nimel, on su käte vahel praegu ametlik modell.'' Ta naeratab ning tõmbab mu enesele veelgi lähemale, kuni olen täiesti tema vastas, meie kahe vahel vaid õhuke tekk.
''Seda teadsin ma juba alati.'' Taas ta võrratud laused, mis selle hommikule lisa juurde annavad.
''Päris modell, kõigi jaoks, sinu jaoks olen ma alati olemas.'' Järsult teeb Fred järsu liigutuse ning tõmbab mu pikali enese kõrvale.
''Aga mis siis kui ma tahaks seda modelli ainult enese jaoks?!''
Kihistan naerada ning meie näod lähenevad üksteisele ning just moment enne kui meie huuled täna juba mitmendat korda kohtuvad hakkab mu taskust kõlama FalloutBoy ''Thanks for the momories'' ning Fred eemaldub must ning ma kargan istuli, korrastan juukseid, mis voodis rahmeldamiselt veidi räsitud välimusega ning vajutan vastamis nuppu.
Tunnen hääle otsekoheselt ära. Muidugi ei piisanud Miale sõnumi saatmisest, raudselt tahtis ta kindel olla, et olin sõnumi saanud ning helistab, kuna polnud talle vastust saatnud.
''Annnnaaaa!!!'' kostab liblikatiibade sahinat meenutav noore neiu hääl.
''Ja, Miakene pisikene, sain su sõnumi kätte, oleks kirjutanud vastu aga olin ametis oma vastuvõtu kirja lugemisega.'' seda lõppu öeldes mu hääl tõusis ning me pistsime mõlemad telefoni teel kiljuma.
''Anna, Annake, me peame seda tähistama ning kohe! Tule tunni pärast meie tava kohta, seal saan ma ühe kutiga kokku, aga ma arvan et ta mõistab et meie kohting lükkub hilisemaks ja asendub seltskondliku kokkutulekuga. Ning võta Fredrik ka kaasa.''
Itsitasin ''Ahso, kutiga? Jälle keegi uus? Mis Gregorist sai?'' Hetkeline vaikus ning siis Mia tuntud ''Eeee..'' ning tean et tegeliku põhjust ta ei kavatse mulle öelda ning luuletab miskit mis teda paremas valguses näitaks, kuid jõuan tast ette.
''Sa petsid teda uue kuttiga või ta oli abielus?'' Kuulen naeru ''oeh.. armastan sind Anna, sa ikka tead mind nõna hästi, ma ei tea kuidas sa seda teed. Tõesti, ta oli abielus, aga natuke esimest ka.''
Põõritan silmi. ''No igastahes, tahan ma rohkem teada, kui me kokku saame ning ajangi Fredi üles ning näeme tunni pärast.''
Panengi telefoni laua äärele ning pöördun poolalasti Fredi poole
''Mars püsti, lähme tähistama. Ja Mia uut kutti uudistama.''
Ta kulmud tõusevad ''Juba uus?'' kallutab ta pead ning muigab. ''Su sõbrannat küll, hea et mul siis on vedanud säärase stabiilse kodukassiga, kes tänavatelt igat kõutsi koju ei too.''
Ta sirutab oma käed minu poole ning tõmbab mind pihast, kuid rebin ta käed lahti. Neid oma peos hoides leelotan.
''No hea kassi omanik, ehk tõused püsti, Mia andis meile vaid tunnikese kohale jõudmiseks. ''Tund on pikk'' sosistab ta.

Kell lööb pool kaks, kui jõuame Frediga oma armastatud Pitsa restoranini. Juba koha läheduses täituvad ninasõõrmed mõnusa tomatipasta hõnguga, millele lisatud törts ananassi, sinki, peekonit, sibulat, juustu ning muid võimalikke komponente ja see kõik juba 50 m raadiuses.
Peale meie hiilib toidukohas ka teisi näljaseid, kes mõni kiirkab sisse ning teine, kellel aega, raha ning piisavalt ruumi kõhus astub sisse kah, pannes ukse küljes oleva kella lööma. Meiegi astume julgelt ukseni ning Fred tõmbab ukse mu ees lahti ning graatsilise liigutusega näitab, et sisse astuksin. Muhedalt naeratan ning mina ees ja tema järel siseneme rahvast pungil kärarikasse pitsakasse.
Näen juba kaugelt ära Mia punase juuksepahmaka. Temagi märkab mind ning lehvitab suure kaarega minu poole. Seame sammud seal suunas, tema ning müstilise mehe, kes stub meile seljaga.
''Anna!'' hüüatab Mia ning hüpab oma kohalt püsti, et oma käed mulle ümber panna. Samal ajal tutvub mu poiss Mia omaga ning nad vahetavad mõlemad lühikesed tere'd.
''Mis, lasteaias olete või?!'' hüüatab Mia ning tõmbab oma mehe pingilt püsti, lüües ta seljale ühe jõuka patsu nii et mees kohmakalt Fredi poole kaldub.
''Nonii, üks korralik tutvustus, ärge häbenege, tüdrukud.'' Vaatan seda kõike hämmeldunult. Mia on alati säärane olnud. Elujõuline ning valmis kõigeks.
''Joonas'' ütleb Mia uus ning Fred sirutab oma käe, et Joonase sirutatud kätt suruda.
''Rõõm tutvuda, Fred. Ja see.'' Ta osutab mulle. Vaatan sellele nimetatud Joonasele otsa. ''on Anna.''
Mia on selgenisti leidnud kenakese. Mees on hea kehaehitusega, ta pole küll väga pikk, kuid mehine. Tema tumedates silmades särtsub miskit salapärast.
Sirutan oma käe tervituseks, kuid surumise asemel ta harab selle oma pihku ning suudleb seda. Mia küll itsitab selle peale ning räägib Fredile milline härrasmees too on, kuid minus käivad läbi sajad külma ja kuumavärinad. Meie pilgud on üksteisel veel pikka aega, mis minujaoks tundub kui sajandeid. Siis ta muigab.
''Meeliv'' lipsab ta huulilt ning ta pöördub ülejäänud seltskonna poole küsimusega mida tellida, kuid mina seisan seal siiski, käel kripeldamas too puudutus.

No comments: