Peatükk 9

Ettekanne 3

Fredriku pool on alati mõnus olnud, kuid täna ennelõunal ärgates avastasin voodi tühjana. Segaduses ringi vaadanud, leidsin kummutilt punasroosi ning selle alt ilusas peenes käekirjas sõnumi.

Anna andeks mu arm, kuid töö ootab.

Võti on esiku kummutil. Võid baarikapi tühjendada, tean et see meeldib sulle.

Saadan sulle suurimad kallistused ning magusamad suudlused ning olen õhtul tagasi.

Muiates tatsun hõbedase kapini ning koogin säält välja paki M&M'se. Kui ta lubab, siis lubab. Pakki avades jään mõttesse. Tegelikuuses ei tohiks ma kahju tunda. Fred on seni minu jaoks pühendunud nõnda palju aega ning eks pidigi tulema see aeg, kus ta on sunnitud miskit muud tegema, kui minuga tegeleda.
Üks sinine sokolaadikommike lipsab suhu ning mäludes seda aeglaselt tunnen ebameeldivat tunnet kõhtu täitmas.
Ehk olen liialt temaga olnud? Kas olen isekas nõnda, soovides igat võimalikku hetke, mis saaksin temaga olla? Äkki ta on minust tüdinenud? Suus käib läbi juba tea mitmes komm kui paki eemale heidan ning viskun tagasi voodile, vahtides vaid lage, igavat valget lage.
Suus on rõve magus maik, liiga magus ning avan taaskord kapi, mille tühjendamist mulle lubatud ning koogin välja väikese kokteilipudeli. Silmitsen seda ning peale hetkelist kõhklust avaneb pudel pisikese põrinaga. Rüüpan pealt vahu ning istun akna alla. Pole varem päeval joonud, võibolla vaid alaelalisena, salaja ema alkohooli, kuid nüüd küll mitte. Kihisev jook tekitab mu sees energiat ning nähes seda ilusat kevadilma kargan järsult püsti, jätan pooliku pudeli aknalauale ning kiirelt riietunud, torman välja. Mul puudub suund, jalad viimas mind kuhugile, ei tea kuhu, kuid kaugele. Ma ei vaata kordagi kuhu lähen, ega hooligi, kuna pean oma pea selgeks saama. Kehas pulbitseb mingisugune jõud ning alustan väikest sörki.
Olöen liiga pealetükkiv olnud. Ei, aga tema on ju ka mind nii korduvalt kutsunud. Aga äkki teeb ta seda viisakuse pärast? Millal ta üldse Eestisse tuli? 2 nädalat tagasi? Ei,ei see oli 3. Ja kaua me sel ajal lahus oleme olnud?
Järsult tabab mind taas reaalsus, kui märkan minu ette ilmuvat punast nõukogude-aegset jalgratast. Kiljatan ning hüppan sammu eemale, samal hetkel krigisevad pidurid ning ratalt hüpab maha noor punapäiline neiu.
''Oeh, iihhh!'' hüüatab ta veidral kõlal ning mina ei suuda miskit muud teda kui talle otsa vahtida. Mu süda taob ehmatusest. Kui ta on oma häälitsused lõpetanud ning veidikene kogunud, tõstab ta pea ning vahib mulle otsa. Veidike veidrat vaikust ning ta lõpetab selle pahvatades ''Oh issver, ma ei näinudki sind! Ma loodan, et sa ei saanud viga, ma just kimasin Rotermani kaubanduskeskuse poole, et saada oma käpad uuele suve kollektsioonile külge ning just enne sind hellas mulle Berta, et ma pagen kiiremini väntaks, et jäänud on vaid posu esemeid..'' Ta jätkab oma vada ning nüüd saabub moment, kui ta jutt läheb mul ühest kõrvast sisse ning teisest välja.
God, mõtlen. Kaua saab keegi vatrata, kuid samas on midagi huvitavat sellles supertüütus plikas. Järsul märkan miskit imelikku. Ta on suutnud oma suu pidada ja minagi jätan oma mõttelõnga katki, saabudes tagasi reaalsusesse. Ning teen miskit mida ma võõrastle kunagi ei tee.
Ma tõstan sirutatud käe välja, tema poole ning sõnan enesekindlalt. ''Ma olen Anna. sa tundud lahe inimene olevat, kuidas oleks, kui läheks seda kollektsiooni koos jahtima, mul pole nagunii miskit paremat teha.'' Ja peale väikest pausi, kus tütarlaps mind peast jalataldadeni silmitses tõi ta esile särava naeratuse. ''No vot, ja ma veel mõtlesin Tartust tulles, et Tallinnas on puudust normaalsetest inimestest. Kõik nii kalgid, külmad, ennasttäis idioodid.'' Ta sirutab käe minu poole ning enne, kui jõuan selle üldsgi vastu võtta haarab ta mult energiliselt ümbert kinni ning kallistab. ''Tõsine rõõm tutvuda Anna! Tumepunase pitsaluspesu nimel, ma olen 2 nädalat siin elanud ja suren vaikselt. Kõik keda tead, kaasa arvatud Berta on hirm-igavad!'' Ta vabastab mu eneserüppest. ''Olen Mia Margaretta, loodan, et saame edaspidi hästi läbi.'' Ütleks, et tal on õigus kalgi, igava Tallinnlase kohta, olles ise seda samuti tähele pannud, kuid ometi olen ju mina samuti igav ning mõtetult hall ning minu ees inimene on see, kes tavaliselt hoiab seltskonna hinge üleval, too väsimatu inimene, kellega kõik sooviksid aega veet, kuna ise ei osata selline olla. Ta toob rahva kokku ning isegi kõige hälvikumate inimeste kokkutulek juhtub olema põnev vaid, kuna tema on seal. Eks elu vajab muutusi. Ning ma olen küllalt oma meha küljes olnud ning tõepoolest pole mul ühtegi normaalset inimest kellega väljas käia.
Mia võtab ratta oma külje alla ning hakkab vaikselt lobisema Tartust, kust ta just äsja tulnud ning mina kõnnin ta kõrval suul naeratus ja süda lõpuks rahul.