Peatükk 5

Ettekanne 7

Mu silmeees helgivad pisikesed värvilaigud.
See on elu.
Olen keset valgustatud lava ning absoluutselt kõik inimesed vaatavad minu poole. Nende pilgud mul ning suu ammuli.
Mu välimus rabav ning absoluutselt iga kui üks siinviibijaist nõustub sellega.
Möödun teisest kaunitarist ning arvasite õigesti- see siin on Mia. Me tegime asja ära! Me sattusime Balti kõige kuumema moeürituse lavale ning seda rokides.
Ta teeb mulle silma, punakad juuksed lehvimas, kui ta must mööda kõnnib. Pole ime, et tema siin laval on. Tal on see kõik: enesekindlus, sära silmis, miljoni dollari naeratus. Kõik see on tal alati olemas olnud. Kuid mina. Mida mina siin teen?!
Sellegipoolest rahvas armastab mind. Fotokad välguvad, kui möödun.
Jõuan rivi lõppu ning nõksan puusa paremale, käed puusas, silmis põlemas vallatu leek. Kuulen esimestest ridadest kostmast vilistusi ja tahtmatult mängleb mu suul naeratus. Vahetan uueks poosiks, teen rahvamassi õhu suudluse ning sujuva keerutuse, seades sammu poodiumi lõppu.
Mu sisemus keeb. See on üli võrratu tunne. Tahan naerda. Juba olen suutnud hetkeks unustada Fredi puudumise. Õnneks tema asendusena näitab Joonas mulle kardinate vahelt pöidlaid. Südamesse poeb õnne tunne.
Professionaalselt kõnnin küll lava lõpuni, kuid kohe kui see tehtud, hüppan nagu pisike laps., torman Mia ja Joonase juurde ning põimin oma käed nende ümber. Kaisutan neid kõvasti ning vaikselt hakkavad õnne pisarad voolama. Säärast tunnet pole ammu tundnud.
Eemaldume ning meie kõigi, isegi tavaliselt külmema Joonase nägu särab.
’’Nagu über! Ülim!’’ hüüatab Mia heledal häälel.

’’See on tähistamist väärt ju, ma ütlesin ju, et osa tuleb võtta! Lähme välja, minu kulul!’’

Pöörame juba niigi õnnest pöördes näod Joonase poole ning hakkame Miaga koos kõigest väest hüppama ja kiljatama, millepeale Joonas naerma puhkeb. Vaatan seda üllatusega ning mu kõhtu läbib veider tunne. Ta naer on nii armas, nii nostalgne, tõstes mu suunurgad kõrgemale, eriti tänu kuti põselohkudele, mis mu hingetuks võtavad.
’’Nonii!’’ ja mu mõttelõng katkeb, Mia hüüatuse peale, meilt mõlemalt käest haarates.
''Sel juhul linna! Mul on miskit karastavat vaja ning kohe!’’
Saadan silmapöörituse Joonasele ning tema ajab naeru kinni hidmiseks huuled torru. Itsitan ning see toob Mia tähelepanu taas meile ning ta pigistab meie käsi tugevamalt öeldes uhkelt:
’’Elu on parim lill mida noppida, minu oma lausa kaunis roos, seda tuleb täiel rinnal nautida! Seetõttu ongi see lahe!’’
Naerame laginal ning seame sammud oma isiklike riiete hunniku poole. Kohe lendavadki kuulsate disainerite tooted meilt seljast põrandale hunnikusse, nagu oleks mingisugune väärtusetu rämps, kuigi need samad kaltsud lähevad, selle sügise hitina, suuremate kaubamajade lettidele, hinndades, mis tava liht-eestlase hinge kinni lööb.
Kuid meid see ei huvita. Meile on see vaid suveniir päevast, millal hakkas meie karjäär. Neid riideid tuleb veel ladude kaupa ning disaineritelt, kelle toodete eest inimesed verehinda maksavad.

Märkame siis Joonast meie tegevust, äärmise huviga, jälgimas ning järgmised riided, mis seljast kooruvad ei lõpeta maas, vaid pommirahena piilur-poisi suunas.
Siis tekitame ükshaaval enesele katet ning kui õhk on puhas, Joonas vaikselt oma nurgas, pea mitte meie poole suunatud, saame rahulikult supermodellidest igapäevasteks ''Talu Tiiudeks'' riietatud.
Siis tõmbab järsult Mia miski oma helesinisest pudukotist ning loobib selle minu suunas ja ma püüan selle osavalt kinni.
Silmad suurenevad nähes pisikest helebeezi karpi, mille ümber roosakas lehv.
’’Mia! Mis see on?’’
Ta teeb oma firma, salapärase, ilme ning muhedal häälel teatab:
’’Meie edu terviseks, poleks suutnud seda ilma sinuta!’’
Vahin teda tänuavaldavate suurte silmadega, kuni järsult sajab meie tagant ehmatuseks kaela Joonas.
’’No, mis?! Pean veel kaua seisma nurgas, kui kõik action on möödas? Ning kus minu kink on?’’
Mia raputab pead üllatusest ning siis urgitseb kotist välja veel ühe kingikarbikeses seekord aga tumedates toonides.
’’Säh, mõtlesin selle hiljemaks jätta, aga kui sa nii kannatamatu oled siis saad selle kingituse enne.’’
Ta surub selle poisile pihku lisades mesimagusalt:
’’Aga põhi kink ootab kodus.’’
Joonas piidleb teda veidi ning siis noogutab.
’’Ma loodan et siis magustoit saab hea olema.’’

Muidugi raputan pead ning jätan armastajad omavahele mulisema ning oma pakki lahti harutades valin Fredi numbri.
Heliseb korra, kaks ning siis kostab vaikne klõps.
’’Hallo.’’ Kostab teisepoolt toru. ’’Tere, kallim.’’ Hüüatan peale südamelöögi vahele jätmist. Nii tore on taas peale säärast vahe oma armastatu häält kuulda.
’’Ah! Sau, ma just mõtlesin, et sul peaks see moe asi olema. Kuidas läheb?’’
Istun maha ning surun telefoni parema õla ning kõrva vahele, et saaksin samalajal Mia kingituse avada.
’’Noh, kui sa nii teada tahad, siis tule siia ja ma näitan millega su kena proua hakkama on saanud.’’ Teiselpool toru kostab lõbus itsitus ’’No, tuleksin, aga meil on palju tööd. Aga seda, et mu proua ilus on, tean isegi.’’ Muigan. Paki üks nurk avaneb ning asun teise kallale.
’’Ei, eks ma räägi sellest kodus lähemalt.’’ Teinegi nurk avaneb. Torus on hetkeline vaikus ning kostab Fredi ohe
’’No jah, tuli välja, et ma see nädal kah koju ei saa. Aga ma saadan sulle palju kallistusi. Igatsen sind.’’
Kingitus langeb mu sülle ja ma võtan toru kätte, et see maha ei lendaks.
’’Oot, see nädal jääb samuti tulemata? Aga Fred..’’ alustan, kuid too katkestab mu ’’Ma tean, et lubasin sulle, kuid jah meil on palju tööd.’’
Hingan sügavlat sisse.
’’Aga meie aastapäev?’’
Taas vaikus. Ajan küünt kleepelindi alla ja välja. Siis kostab vaikne vastus.
’’Anna andeks, ma teen selle kuidagi tasa näiteks..’’ kuid siis kostab hull meeste häälte kõmin ning Fredilt lause. ’’.. sorry pean minema, räägime homme.’’
Järele jääb vaid telefoni tuudutus. Mobiil, mille kõne lõpetamata langeb mu sülle, avamata kingituse kõrvale, silmad klaasiastunud, suunatud kaugusesse, südames nukrus. Näib nagu kaugeneks Fred minust iga päevaga aina. Ning see teeb haiget.

peatükk 4

Ettekanne 1

Tere, minu nimi on Anna Liho, olen 19 aastat vana.
Otsustasin ajaviitmiseks kirjutada blogi. Olen lugenud päris mitmeid ning mõtlesin, et see on päris hea mõtte. Iga elu on põnev ning ehk keegi leiab huvi ka minu oma kohta. Niisiis valmistuge lugema minu tulevat elu ülikoolis.
Ülikooli aeg on alati äärmiselt huvitav olnud ning ehk saab sellest kunagi, midagi, kuid kui ka ei saa ka siis pole midagi, vähemalt on minul lõbus.

Alustuseks siis, rõõm tutvuda, elan Tallinna lähedal Keila-linnas, omaenese pisikeses majakeses, ema Marju ning kasuisa Tarmoga. Mul on ka vanem õde Hanna, kuid tema elab Rootsis. Ta kolis ära kusagil 4 aastat tagasi, kui ta sealse ärimehe, Robertoga abiellus.Rohkem pole me temast midagi kuulnud ning ema on igakord ääretult enesestväljas olnud, kui kalli õekese aruteluks võtame.
Meie majakeses on minu tarvituseks terve korrus, õe tõttu, kus ma tavalist igapäeva tüdruku elu élan.
Enese kohta pole veel midagi erilist mainida- Olen 170 cm pikk, pikad sirged heledad juuksed-valged nagu lumi, hele nahk, mis ei salli päevitust ning tõmbub esimesel võimalusel punaseks nagu tomat. Muidugi jumaldan toda õrna jumet nahal, kuid pean selle saamiseks suve algul karmi hinda maksma, aga pole muret! Alati tõttab appi vanaema valmistatud põletustevastane-kreem.
Tõsi,vanaema on mul ravimtaimede friik valmistades salve, palsameid ja muid sääraseid tooteid enese, tellijate ning suviti ka laatade jaoks. Vanamem elab Põltsamaal oma farmikeses, mida me iga suvi kasvõi kord külastame, kus saangi enamasti oma poletuse kätte ning sellejärgse ravi.
Vett ma ei kannata. Väldin randu ning vihma. Juba pisikesest saati on suuremad veekogud mind hirmutanud ja selletõttu ei oska ma õieti ujudagi. Alatine asi mis Hannat naerma ajas. Tema ju ujumises kõva tegija. Kuuris ikka veel ripuvad tema medalid, peidetud ema silme eest.
Selles suhtes on Hannal alati vedanud, tihti kadetsen teda. Ta on täielikult emasse,kes ikka veel, oma viiekümnendates, võrratu välja näeb. Hanna sai ta figuuri ning isegi, et Hanna oli päris lühike, vaid meter kuuskümmend kaks, eksisteerisid tal kurvid, tõmmum nahk ning kena näolapp. Ja mina olen see pikk pesulaud, kellel täiesti tavapärane välimus, mis rahvamassi sulandub. Mul täpselt selline nägu mida ei mäletata ka peale mitmeid kohtumisi. Kuid Hanna -Tema hiilgas ükskõik, kuhu sattus. Kord lausa küsisin emalt, ega ma adobteeritud, et ma tema välimust ei saanud, mille peale too muidugi täiest hingest naerma puhkes.
Aga nüüd peale aastapikkuseid kadetsusi, on see kõik nüüd hajunud ja mõtlen, et tahaks teda tagasi. Kasvõi märkugi ta olemasolust. See on ka üks põhjusi, miks ma seda blogi kirjutan, et, kui Hanna peaks kuidagi kusagilt märku andma, saaks ta minu tegemiste kohta teada. Ehk kirjutab ta ise ka mingisugust blogi, mida ta minule vastu lugeda saaks anda.

Niisiis minu elu ajalugu on siiamaani olnud selline: Sündisin Tartus kevade alguses, kui maa veel kaetud lumega ja vihkasin seda aega väiksena sügavalt kuna sünnipäevadel ei olnud sel aastaajal midagi teha. Kuid nüüd olen oma õnneks avastanud, et minu sünnipäevale pole kellegi teise sünnipäev lähedal ja niisiis saab alati pere ning sõprade poolt suurem ning kallim pidu tehtud rohkemate ning suuremate kinkidega.
Elasime Tartus kuni õde lõpetas alkkooli ning mina pidin parajasti juba kooli minema.
Algul oli plaanis kolida vanaema juurde Põltsameele, kuid ema leidis viimasel hetkel ühe tored korteri Keila linnas. Talle see meeldis ning seadsimegi end sinna sisse.
Selgus, et Keilas elasid mu kadunud isa vanemad, samas majas kus minagi, kes nüüdseks küll mõlemad teiseilma lahkunud. Alguses vanamamps, kellel kopsuvähk ning aastake hiljem südamerabandusse-papa.
Maja tegime kõvasti umber nii,et see sai teise korruse. Mõlemad dekoreeisime selle. See on nüüd minu kindlus. Loss kus ootan vastust, mu kallis õeke.
Järgmise sissekandeni.

peatükk 3

Ettekanne 9

Pagan, millesse ma end seganud olen? Püüan valida Joosepi numbrit, kuid näpud värisevad. Vale number jälle. “Kurat” vannun kõvasti ning virutan telefoni vastu asvaldi kildudeks. Suva, mõtlen, ta niiguinii ei ela siit kaugel. Pigistan rusikas käed taskusse ning marsin mööda õrnalt valgustatud tänavat edasi. Külm on ning vihma tibutab, mu mobiil jääb lamama eemale sinna renslisse. Ei teagi, et samal hetkel püüab mind kätte saada inimene, kelle olen reetnud. Ei tea, et kusagil pimedas korteris kükitab Fred praegu ning vaatab tühja pilguga oma mobiili ekraani, torust kostub naise hääl “Telefon on väljaspool levipiirkonda või väljalülitatud.” See hääl läheb üle teisele keelele ning too vajutab punast ning küsib jumalalt, kus ma olen. Ma olen reetur. Ma olen kõnts. Millega ma kurat küll, hakkama olen saanud? Tuul tõmbab läbi märja naha. Näen juba tänavat, kus ta elab. Muidugi on ta seal, kus alati- trepikoja ees sigaret suus hõõgumas. “Anna.” Ütleb ta vaikselt. Tunnen, et ei jaksa rohkem. Kõnnin longates ning seisatan tema ette.
“Sa oled läbimärg.” ütleb hääl, milles puudub emotsioon.” Joosep, mida sa.” Alustan ma, kuid too heidab sigareti üle õla ning tõmbab mu enese embusesse. Ta surub oma näo mu juustesse. “Anna.” sosistab ta mu kõrvaääres tuues mulle kuumavärinaid.Siis tõmbab ta mu vihma eest varju ning libistab läbimärja jope mult seljast paljastades selle all oleva läbipaistva valge kleidi. Ka see on vihmast niiske. Ta silmitseb mind hetkeks ning tõmbab siis eneselt jope ümbert, asetab mu õlale ning ikka veel jope äärtest hoides nõjatub mu kohale. Meie huuled kohtuvad. Ta astub lähemale ning minu keha kohtub tema omega. Tunnen ta kehasoojust levimas minus samal ajal, kui meie huuled liiguvad meie südamete rütmiga kaasa. Värisen. See ei ole külmast. Ta avab esiku ukse ning tõmbab mu sisse. Ma ei takista teda, mitte nagu eelmine kord. Ma ei mõtle. Ma ei tea mis piina see hiljem mulle tekitab. Silme ees mäletan vaid diskoteeki. Vihast Miat rebimas mu juukseid. Pettumust. Kas ma jõin liiga palju? Mida ma üldse tegin. Miks ma siia tulin. “Ma armastan sind.” Ma mõistan seda lauset. Tean mis see tähendab. Kuid ei mõtle sellele, kui Joosep seda mulle sosistab järjekordse suudluse vahele. Lähen asjaga lihtsalt kaasa. Joosep avan toa ning me kukkume sisse. Ei jõua magamistoanigi. See juhtub sealsamas esikus, kus riided me seljast kaovad ning meie maailm saab üheks. Kuulen veel taustaks vihma. Seda sama vihma mida kuulab oma akna taga Fred, ta pilk on kinnistunud tänavale. Kuid täna ma ei tule, ta ei näe mind niipea.

peatükk nr 2

Ettekanne 4.

Ma kolisin mustamäele. Koos Frediga loomulikult. Me käsikäes valisime selle korteri välja mis on pisike, kuid armas. Siin on köök, väikese mööbli valikuga, kuid laud on selle eest kahele. Kuid kõige suurem plus on, et vaade on suurepärane. Nimelt elame kolmandal korrusel ning sealt näeb otse pargile kuhu paistab koguaeg päike. Päikese loojangu paiku on puud ning rohi orantsikates toonides. Koolis käimine saab siit lõbus olema. Oh peale selle otsin omale tööd. Mia arvas, et tavaline ettekandja amet on liialt igav ning ma nõustun temaga arvates, et parema meelega ei teeks midagi mis tavaline ülikooli õpilane raha jaoks teeb. Poes samuti ei soovi töötada, tavapära tõttu. Naeratus näol, pakkus Mia, et läheks koos modillideks. Naeru kõkutades ütlesin, et ma pole üldse ilus ning peale selle veel pisike siga. Selle lause peale sain talt raamatuga vastu pead. Kodus rääkisin sellel samal teemal Frediga. Too kallistas mind ning ütles, et see polegi nii halb mõtte. See oli tast eriti armas.

Igatahes on korter vapustav. Meil on suur vannituba ning wc. Vannitoas on vann! Mitte see tavaline duss, vaid hiiglasuur valge vann. Fred otseloomulikult tegi kohe ettepaneku end puhtaks pesta küünalde valgel. Naersin, kuid selle peale tegi ta kelmikalt silma, niisiis võis oodatata muusikat ning roosiõisi.

Magamistuba on tagasihoidlikult armas suure pehme voodiga ning veel suurematsorti elutuba, kuhu Fred juba televiisori sisse tassis ning sellega koos tema playstaisoni. Ta kruvis ka kapi paika ning sinna sai asetatud meie üksikud raamatud, mis aastate jooksul kummalegi kokku kogunenud.

Tegin köögis esimest korda süüa, kõrvetsin pudru põhja ning selle viskasime aknast välja tuvidele. Kui aus olla olime mõlemad veidi vindised ning ma kahetsesin oma tegu sügavalt, kuid õnneks järgmiseks päevaks avastus, et tuvid olid pudru tõepoolest ära söönud, tõstis mu tuju. Kõrbenud pudru asenduseks tegime võileibu ning Fred praadis mune ning vorstikesi. Oh kuidas ma armastan oma kokkavad mehekest Fredrik Paati ning ühel päeval saab minustki üks auväärne Paat. Itsitan mõtte peale. Ma ei kujutakski ennast ette seljas valge kleit ning loor, kõndides närviliselt altari poole, kuna see lihtsalt imelik tänu faktile, et mu ema pole kunagi abielus olnud. Seetõttu jäid kuulmata kõik need ilusad abielu lood, mis oleks mind nii väga köitnud. Kui praegu järele mõelda polegi mu ema mind ühegi elulooga harinud. Teda lihtsalt pole kunagi olnud. Kasvasin üles teiste lastega. Aga ka need teisedki ei rääkinud sellest. Teadsin vaid lapsi, kes olid vanemateta või sellistega kelle omad olid lahus, nagu minulgi. Elutoas, mis unustasin mainida on rõdu mida jumaldan. Esimesel õhtul vahetasime seal kehasoojusi koos ühe suure teki all vaatates tähti. “Näe üks langev!” hüüatas ta ning me soovisime mõlemad midagi. Muidugi ei ütleks ma oma oma kõvasti ette, esiteks oleks see piinlik ning teiseks ei läheks see ehk täide.

Rõdule panin ma oma kaktuse. See õitseb, kuna ikkagi kevad on ning nagu see kaktuski õitseb meie armastus. Käisime käsikäes linna peal. Sõime Hesburgeris eineid, loopisime üksteist friikartulitega, kuni meid välja visati. Selle peale virutas Fred ühe kandiku pihta ning me jooksime. Kandik seisab selle armsa kaktuse all ja igakord kui rõdule lähen itsitan. Fredrik aga leidis ühe halva harjumuse milleks oma koniside sinna laostamine. Nügin teda ning virisen miks ta sellise mõtetu pahnaga tegeleb. Tõmban tihti hõõguva koni talt suust ning asendan selle oma suuga. Surun end tugevalt tema vastu ning temagi tugevdab oma haaret, siis aga kavalalt kustutan ma ta koni, teen talle silma ning lahkun, jättes ta pead raputama ning sorima oma taskutesse, ega tal rohkem suitsu pole.

Pole tundnud end õnnelikumalt. Ning asjad on muutumas aina paremuse poole.

*

Minu 13 peatükki

Lühilugu: Minu 13 peatükki.

Autor:Gerli Carol Koppel

1. Peatükk- Ettekanne number 12

Ma ei soovi midagi öelda. Mitte vähimatki. Ma tahan, seistes seal, jälgides, korrutades, et see ei olnud mina, mõelda, et see tõesti polnud mina. Et see polnud see sama mina, kelleks saada tahtsin. Kas see oli minugi saatus. Kas pidin tundma sama valu, sama lootusetust?

Kõndides möllust eemale möödun peeglist. Ma arvan, et suudan seda ignoreerida, kuid valetan enesele. Olen noor naine. Peeglid tõmbavad mind nagu magnet rauapuru. Jään sinna seisma- vahtima oma lõusta. Mis see on, mis ma näen? Kas see on normaalne? Katsun oma nägu. See pole pehme, see pole nagu teda mäletasin. Kuidagi kõva. Mu käsi peeglis paistab samuti kuidagi kondine välja. Vahin oma peegeldust. Ma ei ole ilus. Ma olin, kuid nüüd enam pole. Ma ei suutnud ennast takistada. See seal taga oleksin võinud olla mina. Lõpuks otsustan ennast liigutada, suundudes poe poole.

Supermarket kubiseb inimestest, kes nagu sipelgad pesas. Mutikesed jooksid võidu saamaks tooteid, mis kasvõi mõne sendi võrra odavamad. Seisatasin. Kõhus oli imelik tunne. Küsimus põles sisemuses. Äkki ei peaks? Kui peaks siis mida? Pigistan rahakotti käte vahel. Pööran umber. Mul pole ikka isu. Ma ei taha. Kuid sunnin end peatuma. Ma pidin seda tegema isegi kui ei tahtnud. Mälusopis heljuv pilt ajas südame pahaks. “Noor neiu!” kostab hüüe selja tagant. Avastan, et olen tekitanud ummiku ning astun sammu kõrvale, et inimesed mööda saaksid. Miks olen ma siin? Ohkan ning lasen jalga kõndides kiiresti kodutänava poole. Mul peaks külmikus kodujuustu olema. Või sõin ma selle ära? Millal ma üldse viimati sõin? Pea valutab. Tahan võimalikult kiiresti koju jõuda. Tahan pikali heita.

Külm tuul rebib maast üles kuivanud lehti, mis annavad sügise keskpaigast teada. On juba oktoobri lõpp. Tuul on külm, see tungib ka läbi jope, pannes mu keha külavärinatest judisema. Jälgin oma värvilisi tenniseid, vältimaks üksikuid lompe. Külm õhk on näo tuimaks muutnud ning pannud silmad jooksma. Just! Silmad jooksevad tuulest. See seletab kõike.

“Anna!” tõstan pilgu. Otse mu korterirea uksel seisab Fred. Ta raputab pead ning kõnnib käsi väljasirutades minu poole. Tahaks taganeda, pea ära pöörata. Ei soovi talle oma nõrkusi näidata. Kuid kas inimene kunagi saab mis tahab? Eks vist harva. Ja kui ta ka peaks saama siis ei ole see kunagi täpselt see mida tahetakse. Kaks sooja kätt sulguvad mu umber embuseks. Tunnen poisi sooja hingeõhku kaela vastas. See on mu külmunud kaelale meeldivaks vahelduseks tuues mu kehale, küll värinaid, kuid meeldivaid.

“Kus sa olnud oled?” sosistab ta vaikselt. Surun end võimalikult talle vastu. Soojuse jaoks. Pigistan tugevalt. Ta vastab samaga ning seisame seal tükk aega vaikuses. Ta ootab mult vastust, kuid seda ma anda ei taha, kuna sisaldab fakti, mille kinnitajaks olin ma ise. Patt mida lubasin mitte teha. Ei pigem lubadus. Ma lubasin Fredile seda mitte teha, kuid siiski lõppes asi sellega, et ma murtsin oma lubaduse, ning peale selle veel taas.

Lõpude-lõpuks võidan mina. Fred pole kunagi väga kannatlik olnud. Ta võtab mu käest kinni ning põimib oma sõrmed minu sõrmedega ning tirib mu ukse poole. Veidi taskus sorides võtab ta välja võtmepuntra, siis avab ukse, lükkab mu sisse ja ise sisenedes sulgeb selle. Kõnnime kolmadale korrusele, ikka sõnagi vahetamata. Ta avab korter number 17 ning mõlemad astume sisse. Ma libistan ketsid jalast, tõmban jope luku lahti ja asetan selle aeglaselt nagisse. Silmanurgast märkan, et mu tegutsemise ajal pole Fred end karvavõrdki liigutanud. Vaatan teda küsival pilgul, kuid näib, et ta ei taha minuga rääkida. Otsustan sellest mitte välja teha ning astun kööki. Köögilaual lebab suitsupakk, millest paistab välja üksainus sigaret. Istudes tõmban selle aeglaselt välja nii, et pakk tühjaks jääb. Keerutan seda üksikut kurba torukest oma pöidla ja nimetissõrme vahel ning teen paar liigutust, et sigatetti suhu panna, kuid ei tee seda. Panen suitsu taas maha ning võtan pea kätevahele. Keha hakkab rappuma ning tugevad nuuksed tulevad minust. See üllatab mind enesetki. Poleks arvanudki, et murdun. “Anna, mis juhtus?” Paistab, et Fred lõppetas oma vaikimis sesiooni. Ta tuleb kööki ning istub minu vastu. Ta ei proovigi mind lohutada. Ta lihtsalt vaatab, kuidas ma nutan. Muidugi ma ei vasta. Ma ei taha vastata. Ma ei taha, et ta seal istuks ning ma ei taha seda nõmedat vaikust, mille taustaks mu virin. Ma tahan, et ta räägiks minuga. Ütleks ükskõik mida. Võtaks mu ümbert kinni ning teataks, et on mulle andestanud. Aga ta ei tee seda. Ta on alla andnud. Nüüd on ta siiin vaid seetõttu, et hoolib must veel pisut. Ta ei taha, et minuga midagi juhtuks. “Fred.” Ütlen lõpuks, kui nuuksed lakkavad. “Mhh.” Vastab ta lühidalt. “Ma mõtlesin ühe asja üle.” Teen pausi ning tõstan pilgu leidmaks, et ta vaatab mind. Jätkan, “ Ma mõtlesin minna mõneks ajaks maale. Koju.” Ta noogutab. “Ma tahan ema näha. Ta vist muretseb mu pärast.” Fred muigab. “Jah, peaksid. Ta helistab mulle iga jumala päev. Ma oleks pigem su lapsehoidja, kui su.” Ta vakatab ning vaatab aknast välja. Tunnen, kuidas süda on raske. Ma tekitasin selle segaduse ning nüüd lihtsalt ei oska seda lahendada. Teen kõike valesti. Panen käed ümber enese ning vaatan samuti aknast välja, nägemaks Fredi peegeldust. Peegel-Fred vaatab mulle otsa ning mina talle. Mis küll juhtus meie vahel? Paratamatult on tunne, et miski ei paranda seda.

Tänane öö tuleb pikk. Pikk ning üksildane nii nagu eelmisedki. Seda loen tema ilmest ja samad sõnad on jäädvustunud minu näole. Me oleme jamas, mina aga veelgi suuremas. Tõusen ning kõnnin magamistoa poole, tema pilk mind saatmas vaikselt pea märkamatult. Tõmban seljast pusa ning viskan selle esikupõrandale. Libistan juuksed patsist lahti ning sasin neid. Heidan pilgu vaatamaks, kas Fred on ikka veel seal ning mul on õigus. Ta on võtnud minu viimase sigari ning selle suhu pistunud. Ta tõmbab tikku ning läidab tolle pannes mind pead raputama ning saates talle viimse pilgu lükkan ukse enese järel kinni mõttes kahjuga. Minu viimane rahusti. See mille ma kõige hullema jaoks olin jätnud. Eks ma pea siis home uue paki järgi minema.

*