peatükk 3

Ettekanne 9

Pagan, millesse ma end seganud olen? Püüan valida Joosepi numbrit, kuid näpud värisevad. Vale number jälle. “Kurat” vannun kõvasti ning virutan telefoni vastu asvaldi kildudeks. Suva, mõtlen, ta niiguinii ei ela siit kaugel. Pigistan rusikas käed taskusse ning marsin mööda õrnalt valgustatud tänavat edasi. Külm on ning vihma tibutab, mu mobiil jääb lamama eemale sinna renslisse. Ei teagi, et samal hetkel püüab mind kätte saada inimene, kelle olen reetnud. Ei tea, et kusagil pimedas korteris kükitab Fred praegu ning vaatab tühja pilguga oma mobiili ekraani, torust kostub naise hääl “Telefon on väljaspool levipiirkonda või väljalülitatud.” See hääl läheb üle teisele keelele ning too vajutab punast ning küsib jumalalt, kus ma olen. Ma olen reetur. Ma olen kõnts. Millega ma kurat küll, hakkama olen saanud? Tuul tõmbab läbi märja naha. Näen juba tänavat, kus ta elab. Muidugi on ta seal, kus alati- trepikoja ees sigaret suus hõõgumas. “Anna.” Ütleb ta vaikselt. Tunnen, et ei jaksa rohkem. Kõnnin longates ning seisatan tema ette.
“Sa oled läbimärg.” ütleb hääl, milles puudub emotsioon.” Joosep, mida sa.” Alustan ma, kuid too heidab sigareti üle õla ning tõmbab mu enese embusesse. Ta surub oma näo mu juustesse. “Anna.” sosistab ta mu kõrvaääres tuues mulle kuumavärinaid.Siis tõmbab ta mu vihma eest varju ning libistab läbimärja jope mult seljast paljastades selle all oleva läbipaistva valge kleidi. Ka see on vihmast niiske. Ta silmitseb mind hetkeks ning tõmbab siis eneselt jope ümbert, asetab mu õlale ning ikka veel jope äärtest hoides nõjatub mu kohale. Meie huuled kohtuvad. Ta astub lähemale ning minu keha kohtub tema omega. Tunnen ta kehasoojust levimas minus samal ajal, kui meie huuled liiguvad meie südamete rütmiga kaasa. Värisen. See ei ole külmast. Ta avab esiku ukse ning tõmbab mu sisse. Ma ei takista teda, mitte nagu eelmine kord. Ma ei mõtle. Ma ei tea mis piina see hiljem mulle tekitab. Silme ees mäletan vaid diskoteeki. Vihast Miat rebimas mu juukseid. Pettumust. Kas ma jõin liiga palju? Mida ma üldse tegin. Miks ma siia tulin. “Ma armastan sind.” Ma mõistan seda lauset. Tean mis see tähendab. Kuid ei mõtle sellele, kui Joosep seda mulle sosistab järjekordse suudluse vahele. Lähen asjaga lihtsalt kaasa. Joosep avan toa ning me kukkume sisse. Ei jõua magamistoanigi. See juhtub sealsamas esikus, kus riided me seljast kaovad ning meie maailm saab üheks. Kuulen veel taustaks vihma. Seda sama vihma mida kuulab oma akna taga Fred, ta pilk on kinnistunud tänavale. Kuid täna ma ei tule, ta ei näe mind niipea.