Ettekanne 7
Mu silmeees helgivad pisikesed värvilaigud.
See on elu.
Olen keset valgustatud lava ning absoluutselt kõik inimesed vaatavad minu poole. Nende pilgud mul ning suu ammuli.
Mu välimus rabav ning absoluutselt iga kui üks siinviibijaist nõustub sellega.
Möödun teisest kaunitarist ning arvasite õigesti- see siin on Mia. Me tegime asja ära! Me sattusime Balti kõige kuumema moeürituse lavale ning seda rokides.
Ta teeb mulle silma, punakad juuksed lehvimas, kui ta must mööda kõnnib. Pole ime, et tema siin laval on. Tal on see kõik: enesekindlus, sära silmis, miljoni dollari naeratus. Kõik see on tal alati olemas olnud. Kuid mina. Mida mina siin teen?!
Sellegipoolest rahvas armastab mind. Fotokad välguvad, kui möödun.
Jõuan rivi lõppu ning nõksan puusa paremale, käed puusas, silmis põlemas vallatu leek. Kuulen esimestest ridadest kostmast vilistusi ja tahtmatult mängleb mu suul naeratus. Vahetan uueks poosiks, teen rahvamassi õhu suudluse ning sujuva keerutuse, seades sammu poodiumi lõppu.
Mu sisemus keeb. See on üli võrratu tunne. Tahan naerda. Juba olen suutnud hetkeks unustada Fredi puudumise. Õnneks tema asendusena näitab Joonas mulle kardinate vahelt pöidlaid. Südamesse poeb õnne tunne.
Professionaalselt kõnnin küll lava lõpuni, kuid kohe kui see tehtud, hüppan nagu pisike laps., torman Mia ja Joonase juurde ning põimin oma käed nende ümber. Kaisutan neid kõvasti ning vaikselt hakkavad õnne pisarad voolama. Säärast tunnet pole ammu tundnud.
Eemaldume ning meie kõigi, isegi tavaliselt külmema Joonase nägu särab.
’’Nagu über! Ülim!’’ hüüatab Mia heledal häälel.
’’See on tähistamist väärt ju, ma ütlesin ju, et osa tuleb võtta! Lähme välja, minu kulul!’’
Pöörame juba niigi õnnest pöördes näod Joonase poole ning hakkame Miaga koos kõigest väest hüppama ja kiljatama, millepeale Joonas naerma puhkeb. Vaatan seda üllatusega ning mu kõhtu läbib veider tunne. Ta naer on nii armas, nii nostalgne, tõstes mu suunurgad kõrgemale, eriti tänu kuti põselohkudele, mis mu hingetuks võtavad.
’’Nonii!’’ ja mu mõttelõng katkeb, Mia hüüatuse peale, meilt mõlemalt käest haarates.
''Sel juhul linna! Mul on miskit karastavat vaja ning kohe!’’
Saadan silmapöörituse Joonasele ning tema ajab naeru kinni hidmiseks huuled torru. Itsitan ning see toob Mia tähelepanu taas meile ning ta pigistab meie käsi tugevamalt öeldes uhkelt:
’’Elu on parim lill mida noppida, minu oma lausa kaunis roos, seda tuleb täiel rinnal nautida! Seetõttu ongi see lahe!’’
Naerame laginal ning seame sammud oma isiklike riiete hunniku poole. Kohe lendavadki kuulsate disainerite tooted meilt seljast põrandale hunnikusse, nagu oleks mingisugune väärtusetu rämps, kuigi need samad kaltsud lähevad, selle sügise hitina, suuremate kaubamajade lettidele, hinndades, mis tava liht-eestlase hinge kinni lööb.
Kuid meid see ei huvita. Meile on see vaid suveniir päevast, millal hakkas meie karjäär. Neid riideid tuleb veel ladude kaupa ning disaineritelt, kelle toodete eest inimesed verehinda maksavad.
Märkame siis Joonast meie tegevust, äärmise huviga, jälgimas ning järgmised riided, mis seljast kooruvad ei lõpeta maas, vaid pommirahena piilur-poisi suunas.
Siis tekitame ükshaaval enesele katet ning kui õhk on puhas, Joonas vaikselt oma nurgas, pea mitte meie poole suunatud, saame rahulikult supermodellidest igapäevasteks ''Talu Tiiudeks'' riietatud.
Siis tõmbab järsult Mia miski oma helesinisest pudukotist ning loobib selle minu suunas ja ma püüan selle osavalt kinni.
Silmad suurenevad nähes pisikest helebeezi karpi, mille ümber roosakas lehv.
’’Mia! Mis see on?’’
Ta teeb oma firma, salapärase, ilme ning muhedal häälel teatab:
’’Meie edu terviseks, poleks suutnud seda ilma sinuta!’’
Vahin teda tänuavaldavate suurte silmadega, kuni järsult sajab meie tagant ehmatuseks kaela Joonas.
’’No, mis?! Pean veel kaua seisma nurgas, kui kõik action on möödas? Ning kus minu kink on?’’
Mia raputab pead üllatusest ning siis urgitseb kotist välja veel ühe kingikarbikeses seekord aga tumedates toonides.
’’Säh, mõtlesin selle hiljemaks jätta, aga kui sa nii kannatamatu oled siis saad selle kingituse enne.’’
Ta surub selle poisile pihku lisades mesimagusalt:
’’Aga põhi kink ootab kodus.’’
Joonas piidleb teda veidi ning siis noogutab.
’’Ma loodan et siis magustoit saab hea olema.’’
Muidugi raputan pead ning jätan armastajad omavahele mulisema ning oma pakki lahti harutades valin Fredi numbri.
Heliseb korra, kaks ning siis kostab vaikne klõps.
’’Hallo.’’ Kostab teisepoolt toru. ’’Tere, kallim.’’ Hüüatan peale südamelöögi vahele jätmist. Nii tore on taas peale säärast vahe oma armastatu häält kuulda.
’’Ah! Sau, ma just mõtlesin, et sul peaks see moe asi olema. Kuidas läheb?’’
Istun maha ning surun telefoni parema õla ning kõrva vahele, et saaksin samalajal Mia kingituse avada.
’’Noh, kui sa nii teada tahad, siis tule siia ja ma näitan millega su kena proua hakkama on saanud.’’ Teiselpool toru kostab lõbus itsitus ’’No, tuleksin, aga meil on palju tööd. Aga seda, et mu proua ilus on, tean isegi.’’ Muigan. Paki üks nurk avaneb ning asun teise kallale.
’’Ei, eks ma räägi sellest kodus lähemalt.’’ Teinegi nurk avaneb. Torus on hetkeline vaikus ning kostab Fredi ohe
’’No jah, tuli välja, et ma see nädal kah koju ei saa. Aga ma saadan sulle palju kallistusi. Igatsen sind.’’
Kingitus langeb mu sülle ja ma võtan toru kätte, et see maha ei lendaks.
’’Oot, see nädal jääb samuti tulemata? Aga Fred..’’ alustan, kuid too katkestab mu ’’Ma tean, et lubasin sulle, kuid jah meil on palju tööd.’’
Hingan sügavlat sisse.
’’Aga meie aastapäev?’’
Taas vaikus. Ajan küünt kleepelindi alla ja välja. Siis kostab vaikne vastus.
’’Anna andeks, ma teen selle kuidagi tasa näiteks..’’ kuid siis kostab hull meeste häälte kõmin ning Fredilt lause. ’’.. sorry pean minema, räägime homme.’’
Järele jääb vaid telefoni tuudutus. Mobiil, mille kõne lõpetamata langeb mu sülle, avamata kingituse kõrvale, silmad klaasiastunud, suunatud kaugusesse, südames nukrus. Näib nagu kaugeneks Fred minust iga päevaga aina. Ning see teeb haiget.
Tuesday, May 18, 2010
Sunday, May 9, 2010
peatükk 4
Ettekanne 1
Tere, minu nimi on Anna Liho, olen 19 aastat vana.
Otsustasin ajaviitmiseks kirjutada blogi. Olen lugenud päris mitmeid ning mõtlesin, et see on päris hea mõtte. Iga elu on põnev ning ehk keegi leiab huvi ka minu oma kohta. Niisiis valmistuge lugema minu tulevat elu ülikoolis.
Ülikooli aeg on alati äärmiselt huvitav olnud ning ehk saab sellest kunagi, midagi, kuid kui ka ei saa ka siis pole midagi, vähemalt on minul lõbus.
Alustuseks siis, rõõm tutvuda, elan Tallinna lähedal Keila-linnas, omaenese pisikeses majakeses, ema Marju ning kasuisa Tarmoga. Mul on ka vanem õde Hanna, kuid tema elab Rootsis. Ta kolis ära kusagil 4 aastat tagasi, kui ta sealse ärimehe, Robertoga abiellus.Rohkem pole me temast midagi kuulnud ning ema on igakord ääretult enesestväljas olnud, kui kalli õekese aruteluks võtame.
Meie majakeses on minu tarvituseks terve korrus, õe tõttu, kus ma tavalist igapäeva tüdruku elu élan.
Enese kohta pole veel midagi erilist mainida- Olen 170 cm pikk, pikad sirged heledad juuksed-valged nagu lumi, hele nahk, mis ei salli päevitust ning tõmbub esimesel võimalusel punaseks nagu tomat. Muidugi jumaldan toda õrna jumet nahal, kuid pean selle saamiseks suve algul karmi hinda maksma, aga pole muret! Alati tõttab appi vanaema valmistatud põletustevastane-kreem.
Tõsi,vanaema on mul ravimtaimede friik valmistades salve, palsameid ja muid sääraseid tooteid enese, tellijate ning suviti ka laatade jaoks. Vanamem elab Põltsamaal oma farmikeses, mida me iga suvi kasvõi kord külastame, kus saangi enamasti oma poletuse kätte ning sellejärgse ravi.
Vett ma ei kannata. Väldin randu ning vihma. Juba pisikesest saati on suuremad veekogud mind hirmutanud ja selletõttu ei oska ma õieti ujudagi. Alatine asi mis Hannat naerma ajas. Tema ju ujumises kõva tegija. Kuuris ikka veel ripuvad tema medalid, peidetud ema silme eest.
Selles suhtes on Hannal alati vedanud, tihti kadetsen teda. Ta on täielikult emasse,kes ikka veel, oma viiekümnendates, võrratu välja näeb. Hanna sai ta figuuri ning isegi, et Hanna oli päris lühike, vaid meter kuuskümmend kaks, eksisteerisid tal kurvid, tõmmum nahk ning kena näolapp. Ja mina olen see pikk pesulaud, kellel täiesti tavapärane välimus, mis rahvamassi sulandub. Mul täpselt selline nägu mida ei mäletata ka peale mitmeid kohtumisi. Kuid Hanna -Tema hiilgas ükskõik, kuhu sattus. Kord lausa küsisin emalt, ega ma adobteeritud, et ma tema välimust ei saanud, mille peale too muidugi täiest hingest naerma puhkes.
Aga nüüd peale aastapikkuseid kadetsusi, on see kõik nüüd hajunud ja mõtlen, et tahaks teda tagasi. Kasvõi märkugi ta olemasolust. See on ka üks põhjusi, miks ma seda blogi kirjutan, et, kui Hanna peaks kuidagi kusagilt märku andma, saaks ta minu tegemiste kohta teada. Ehk kirjutab ta ise ka mingisugust blogi, mida ta minule vastu lugeda saaks anda.
Niisiis minu elu ajalugu on siiamaani olnud selline: Sündisin Tartus kevade alguses, kui maa veel kaetud lumega ja vihkasin seda aega väiksena sügavalt kuna sünnipäevadel ei olnud sel aastaajal midagi teha. Kuid nüüd olen oma õnneks avastanud, et minu sünnipäevale pole kellegi teise sünnipäev lähedal ja niisiis saab alati pere ning sõprade poolt suurem ning kallim pidu tehtud rohkemate ning suuremate kinkidega.
Elasime Tartus kuni õde lõpetas alkkooli ning mina pidin parajasti juba kooli minema.
Algul oli plaanis kolida vanaema juurde Põltsameele, kuid ema leidis viimasel hetkel ühe tored korteri Keila linnas. Talle see meeldis ning seadsimegi end sinna sisse.
Selgus, et Keilas elasid mu kadunud isa vanemad, samas majas kus minagi, kes nüüdseks küll mõlemad teiseilma lahkunud. Alguses vanamamps, kellel kopsuvähk ning aastake hiljem südamerabandusse-papa.
Maja tegime kõvasti umber nii,et see sai teise korruse. Mõlemad dekoreeisime selle. See on nüüd minu kindlus. Loss kus ootan vastust, mu kallis õeke.
Järgmise sissekandeni.
Tere, minu nimi on Anna Liho, olen 19 aastat vana.
Otsustasin ajaviitmiseks kirjutada blogi. Olen lugenud päris mitmeid ning mõtlesin, et see on päris hea mõtte. Iga elu on põnev ning ehk keegi leiab huvi ka minu oma kohta. Niisiis valmistuge lugema minu tulevat elu ülikoolis.
Ülikooli aeg on alati äärmiselt huvitav olnud ning ehk saab sellest kunagi, midagi, kuid kui ka ei saa ka siis pole midagi, vähemalt on minul lõbus.
Alustuseks siis, rõõm tutvuda, elan Tallinna lähedal Keila-linnas, omaenese pisikeses majakeses, ema Marju ning kasuisa Tarmoga. Mul on ka vanem õde Hanna, kuid tema elab Rootsis. Ta kolis ära kusagil 4 aastat tagasi, kui ta sealse ärimehe, Robertoga abiellus.Rohkem pole me temast midagi kuulnud ning ema on igakord ääretult enesestväljas olnud, kui kalli õekese aruteluks võtame.
Meie majakeses on minu tarvituseks terve korrus, õe tõttu, kus ma tavalist igapäeva tüdruku elu élan.
Enese kohta pole veel midagi erilist mainida- Olen 170 cm pikk, pikad sirged heledad juuksed-valged nagu lumi, hele nahk, mis ei salli päevitust ning tõmbub esimesel võimalusel punaseks nagu tomat. Muidugi jumaldan toda õrna jumet nahal, kuid pean selle saamiseks suve algul karmi hinda maksma, aga pole muret! Alati tõttab appi vanaema valmistatud põletustevastane-kreem.
Tõsi,vanaema on mul ravimtaimede friik valmistades salve, palsameid ja muid sääraseid tooteid enese, tellijate ning suviti ka laatade jaoks. Vanamem elab Põltsamaal oma farmikeses, mida me iga suvi kasvõi kord külastame, kus saangi enamasti oma poletuse kätte ning sellejärgse ravi.
Vett ma ei kannata. Väldin randu ning vihma. Juba pisikesest saati on suuremad veekogud mind hirmutanud ja selletõttu ei oska ma õieti ujudagi. Alatine asi mis Hannat naerma ajas. Tema ju ujumises kõva tegija. Kuuris ikka veel ripuvad tema medalid, peidetud ema silme eest.
Selles suhtes on Hannal alati vedanud, tihti kadetsen teda. Ta on täielikult emasse,kes ikka veel, oma viiekümnendates, võrratu välja näeb. Hanna sai ta figuuri ning isegi, et Hanna oli päris lühike, vaid meter kuuskümmend kaks, eksisteerisid tal kurvid, tõmmum nahk ning kena näolapp. Ja mina olen see pikk pesulaud, kellel täiesti tavapärane välimus, mis rahvamassi sulandub. Mul täpselt selline nägu mida ei mäletata ka peale mitmeid kohtumisi. Kuid Hanna -Tema hiilgas ükskõik, kuhu sattus. Kord lausa küsisin emalt, ega ma adobteeritud, et ma tema välimust ei saanud, mille peale too muidugi täiest hingest naerma puhkes.
Aga nüüd peale aastapikkuseid kadetsusi, on see kõik nüüd hajunud ja mõtlen, et tahaks teda tagasi. Kasvõi märkugi ta olemasolust. See on ka üks põhjusi, miks ma seda blogi kirjutan, et, kui Hanna peaks kuidagi kusagilt märku andma, saaks ta minu tegemiste kohta teada. Ehk kirjutab ta ise ka mingisugust blogi, mida ta minule vastu lugeda saaks anda.
Niisiis minu elu ajalugu on siiamaani olnud selline: Sündisin Tartus kevade alguses, kui maa veel kaetud lumega ja vihkasin seda aega väiksena sügavalt kuna sünnipäevadel ei olnud sel aastaajal midagi teha. Kuid nüüd olen oma õnneks avastanud, et minu sünnipäevale pole kellegi teise sünnipäev lähedal ja niisiis saab alati pere ning sõprade poolt suurem ning kallim pidu tehtud rohkemate ning suuremate kinkidega.
Elasime Tartus kuni õde lõpetas alkkooli ning mina pidin parajasti juba kooli minema.
Algul oli plaanis kolida vanaema juurde Põltsameele, kuid ema leidis viimasel hetkel ühe tored korteri Keila linnas. Talle see meeldis ning seadsimegi end sinna sisse.
Selgus, et Keilas elasid mu kadunud isa vanemad, samas majas kus minagi, kes nüüdseks küll mõlemad teiseilma lahkunud. Alguses vanamamps, kellel kopsuvähk ning aastake hiljem südamerabandusse-papa.
Maja tegime kõvasti umber nii,et see sai teise korruse. Mõlemad dekoreeisime selle. See on nüüd minu kindlus. Loss kus ootan vastust, mu kallis õeke.
Järgmise sissekandeni.
Tuesday, May 4, 2010
peatükk 3
Ettekanne 9
Pagan, millesse ma end seganud olen? Püüan valida Joosepi numbrit, kuid näpud värisevad. Vale number jälle. “Kurat” vannun kõvasti ning virutan telefoni vastu asvaldi kildudeks. Suva, mõtlen, ta niiguinii ei ela siit kaugel. Pigistan rusikas käed taskusse ning marsin mööda õrnalt valgustatud tänavat edasi. Külm on ning vihma tibutab, mu mobiil jääb lamama eemale sinna renslisse. Ei teagi, et samal hetkel püüab mind kätte saada inimene, kelle olen reetnud. Ei tea, et kusagil pimedas korteris kükitab Fred praegu ning vaatab tühja pilguga oma mobiili ekraani, torust kostub naise hääl “Telefon on väljaspool levipiirkonda või väljalülitatud.” See hääl läheb üle teisele keelele ning too vajutab punast ning küsib jumalalt, kus ma olen. Ma olen reetur. Ma olen kõnts. Millega ma kurat küll, hakkama olen saanud? Tuul tõmbab läbi märja naha. Näen juba tänavat, kus ta elab. Muidugi on ta seal, kus alati- trepikoja ees sigaret suus hõõgumas. “Anna.” Ütleb ta vaikselt. Tunnen, et ei jaksa rohkem. Kõnnin longates ning seisatan tema ette.
“Sa oled läbimärg.” ütleb hääl, milles puudub emotsioon.” Joosep, mida sa.” Alustan ma, kuid too heidab sigareti üle õla ning tõmbab mu enese embusesse. Ta surub oma näo mu juustesse. “Anna.” sosistab ta mu kõrvaääres tuues mulle kuumavärinaid.Siis tõmbab ta mu vihma eest varju ning libistab läbimärja jope mult seljast paljastades selle all oleva läbipaistva valge kleidi. Ka see on vihmast niiske. Ta silmitseb mind hetkeks ning tõmbab siis eneselt jope ümbert, asetab mu õlale ning ikka veel jope äärtest hoides nõjatub mu kohale. Meie huuled kohtuvad. Ta astub lähemale ning minu keha kohtub tema omega. Tunnen ta kehasoojust levimas minus samal ajal, kui meie huuled liiguvad meie südamete rütmiga kaasa. Värisen. See ei ole külmast. Ta avab esiku ukse ning tõmbab mu sisse. Ma ei takista teda, mitte nagu eelmine kord. Ma ei mõtle. Ma ei tea mis piina see hiljem mulle tekitab. Silme ees mäletan vaid diskoteeki. Vihast Miat rebimas mu juukseid. Pettumust. Kas ma jõin liiga palju? Mida ma üldse tegin. Miks ma siia tulin. “Ma armastan sind.” Ma mõistan seda lauset. Tean mis see tähendab. Kuid ei mõtle sellele, kui Joosep seda mulle sosistab järjekordse suudluse vahele. Lähen asjaga lihtsalt kaasa. Joosep avan toa ning me kukkume sisse. Ei jõua magamistoanigi. See juhtub sealsamas esikus, kus riided me seljast kaovad ning meie maailm saab üheks. Kuulen veel taustaks vihma. Seda sama vihma mida kuulab oma akna taga Fred, ta pilk on kinnistunud tänavale. Kuid täna ma ei tule, ta ei näe mind niipea.
Pagan, millesse ma end seganud olen? Püüan valida Joosepi numbrit, kuid näpud värisevad. Vale number jälle. “Kurat” vannun kõvasti ning virutan telefoni vastu asvaldi kildudeks. Suva, mõtlen, ta niiguinii ei ela siit kaugel. Pigistan rusikas käed taskusse ning marsin mööda õrnalt valgustatud tänavat edasi. Külm on ning vihma tibutab, mu mobiil jääb lamama eemale sinna renslisse. Ei teagi, et samal hetkel püüab mind kätte saada inimene, kelle olen reetnud. Ei tea, et kusagil pimedas korteris kükitab Fred praegu ning vaatab tühja pilguga oma mobiili ekraani, torust kostub naise hääl “Telefon on väljaspool levipiirkonda või väljalülitatud.” See hääl läheb üle teisele keelele ning too vajutab punast ning küsib jumalalt, kus ma olen. Ma olen reetur. Ma olen kõnts. Millega ma kurat küll, hakkama olen saanud? Tuul tõmbab läbi märja naha. Näen juba tänavat, kus ta elab. Muidugi on ta seal, kus alati- trepikoja ees sigaret suus hõõgumas. “Anna.” Ütleb ta vaikselt. Tunnen, et ei jaksa rohkem. Kõnnin longates ning seisatan tema ette.
“Sa oled läbimärg.” ütleb hääl, milles puudub emotsioon.” Joosep, mida sa.” Alustan ma, kuid too heidab sigareti üle õla ning tõmbab mu enese embusesse. Ta surub oma näo mu juustesse. “Anna.” sosistab ta mu kõrvaääres tuues mulle kuumavärinaid.Siis tõmbab ta mu vihma eest varju ning libistab läbimärja jope mult seljast paljastades selle all oleva läbipaistva valge kleidi. Ka see on vihmast niiske. Ta silmitseb mind hetkeks ning tõmbab siis eneselt jope ümbert, asetab mu õlale ning ikka veel jope äärtest hoides nõjatub mu kohale. Meie huuled kohtuvad. Ta astub lähemale ning minu keha kohtub tema omega. Tunnen ta kehasoojust levimas minus samal ajal, kui meie huuled liiguvad meie südamete rütmiga kaasa. Värisen. See ei ole külmast. Ta avab esiku ukse ning tõmbab mu sisse. Ma ei takista teda, mitte nagu eelmine kord. Ma ei mõtle. Ma ei tea mis piina see hiljem mulle tekitab. Silme ees mäletan vaid diskoteeki. Vihast Miat rebimas mu juukseid. Pettumust. Kas ma jõin liiga palju? Mida ma üldse tegin. Miks ma siia tulin. “Ma armastan sind.” Ma mõistan seda lauset. Tean mis see tähendab. Kuid ei mõtle sellele, kui Joosep seda mulle sosistab järjekordse suudluse vahele. Lähen asjaga lihtsalt kaasa. Joosep avan toa ning me kukkume sisse. Ei jõua magamistoanigi. See juhtub sealsamas esikus, kus riided me seljast kaovad ning meie maailm saab üheks. Kuulen veel taustaks vihma. Seda sama vihma mida kuulab oma akna taga Fred, ta pilk on kinnistunud tänavale. Kuid täna ma ei tule, ta ei näe mind niipea.
Subscribe to:
Posts (Atom)
