peatükk 4

Ettekanne 1

Tere, minu nimi on Anna Liho, olen 19 aastat vana.
Otsustasin ajaviitmiseks kirjutada blogi. Olen lugenud päris mitmeid ning mõtlesin, et see on päris hea mõtte. Iga elu on põnev ning ehk keegi leiab huvi ka minu oma kohta. Niisiis valmistuge lugema minu tulevat elu ülikoolis.
Ülikooli aeg on alati äärmiselt huvitav olnud ning ehk saab sellest kunagi, midagi, kuid kui ka ei saa ka siis pole midagi, vähemalt on minul lõbus.

Alustuseks siis, rõõm tutvuda, elan Tallinna lähedal Keila-linnas, omaenese pisikeses majakeses, ema Marju ning kasuisa Tarmoga. Mul on ka vanem õde Hanna, kuid tema elab Rootsis. Ta kolis ära kusagil 4 aastat tagasi, kui ta sealse ärimehe, Robertoga abiellus.Rohkem pole me temast midagi kuulnud ning ema on igakord ääretult enesestväljas olnud, kui kalli õekese aruteluks võtame.
Meie majakeses on minu tarvituseks terve korrus, õe tõttu, kus ma tavalist igapäeva tüdruku elu élan.
Enese kohta pole veel midagi erilist mainida- Olen 170 cm pikk, pikad sirged heledad juuksed-valged nagu lumi, hele nahk, mis ei salli päevitust ning tõmbub esimesel võimalusel punaseks nagu tomat. Muidugi jumaldan toda õrna jumet nahal, kuid pean selle saamiseks suve algul karmi hinda maksma, aga pole muret! Alati tõttab appi vanaema valmistatud põletustevastane-kreem.
Tõsi,vanaema on mul ravimtaimede friik valmistades salve, palsameid ja muid sääraseid tooteid enese, tellijate ning suviti ka laatade jaoks. Vanamem elab Põltsamaal oma farmikeses, mida me iga suvi kasvõi kord külastame, kus saangi enamasti oma poletuse kätte ning sellejärgse ravi.
Vett ma ei kannata. Väldin randu ning vihma. Juba pisikesest saati on suuremad veekogud mind hirmutanud ja selletõttu ei oska ma õieti ujudagi. Alatine asi mis Hannat naerma ajas. Tema ju ujumises kõva tegija. Kuuris ikka veel ripuvad tema medalid, peidetud ema silme eest.
Selles suhtes on Hannal alati vedanud, tihti kadetsen teda. Ta on täielikult emasse,kes ikka veel, oma viiekümnendates, võrratu välja näeb. Hanna sai ta figuuri ning isegi, et Hanna oli päris lühike, vaid meter kuuskümmend kaks, eksisteerisid tal kurvid, tõmmum nahk ning kena näolapp. Ja mina olen see pikk pesulaud, kellel täiesti tavapärane välimus, mis rahvamassi sulandub. Mul täpselt selline nägu mida ei mäletata ka peale mitmeid kohtumisi. Kuid Hanna -Tema hiilgas ükskõik, kuhu sattus. Kord lausa küsisin emalt, ega ma adobteeritud, et ma tema välimust ei saanud, mille peale too muidugi täiest hingest naerma puhkes.
Aga nüüd peale aastapikkuseid kadetsusi, on see kõik nüüd hajunud ja mõtlen, et tahaks teda tagasi. Kasvõi märkugi ta olemasolust. See on ka üks põhjusi, miks ma seda blogi kirjutan, et, kui Hanna peaks kuidagi kusagilt märku andma, saaks ta minu tegemiste kohta teada. Ehk kirjutab ta ise ka mingisugust blogi, mida ta minule vastu lugeda saaks anda.

Niisiis minu elu ajalugu on siiamaani olnud selline: Sündisin Tartus kevade alguses, kui maa veel kaetud lumega ja vihkasin seda aega väiksena sügavalt kuna sünnipäevadel ei olnud sel aastaajal midagi teha. Kuid nüüd olen oma õnneks avastanud, et minu sünnipäevale pole kellegi teise sünnipäev lähedal ja niisiis saab alati pere ning sõprade poolt suurem ning kallim pidu tehtud rohkemate ning suuremate kinkidega.
Elasime Tartus kuni õde lõpetas alkkooli ning mina pidin parajasti juba kooli minema.
Algul oli plaanis kolida vanaema juurde Põltsameele, kuid ema leidis viimasel hetkel ühe tored korteri Keila linnas. Talle see meeldis ning seadsimegi end sinna sisse.
Selgus, et Keilas elasid mu kadunud isa vanemad, samas majas kus minagi, kes nüüdseks küll mõlemad teiseilma lahkunud. Alguses vanamamps, kellel kopsuvähk ning aastake hiljem südamerabandusse-papa.
Maja tegime kõvasti umber nii,et see sai teise korruse. Mõlemad dekoreeisime selle. See on nüüd minu kindlus. Loss kus ootan vastust, mu kallis õeke.
Järgmise sissekandeni.