Peatükk 5

Ettekanne 7

Mu silmeees helgivad pisikesed värvilaigud.
See on elu.
Olen keset valgustatud lava ning absoluutselt kõik inimesed vaatavad minu poole. Nende pilgud mul ning suu ammuli.
Mu välimus rabav ning absoluutselt iga kui üks siinviibijaist nõustub sellega.
Möödun teisest kaunitarist ning arvasite õigesti- see siin on Mia. Me tegime asja ära! Me sattusime Balti kõige kuumema moeürituse lavale ning seda rokides.
Ta teeb mulle silma, punakad juuksed lehvimas, kui ta must mööda kõnnib. Pole ime, et tema siin laval on. Tal on see kõik: enesekindlus, sära silmis, miljoni dollari naeratus. Kõik see on tal alati olemas olnud. Kuid mina. Mida mina siin teen?!
Sellegipoolest rahvas armastab mind. Fotokad välguvad, kui möödun.
Jõuan rivi lõppu ning nõksan puusa paremale, käed puusas, silmis põlemas vallatu leek. Kuulen esimestest ridadest kostmast vilistusi ja tahtmatult mängleb mu suul naeratus. Vahetan uueks poosiks, teen rahvamassi õhu suudluse ning sujuva keerutuse, seades sammu poodiumi lõppu.
Mu sisemus keeb. See on üli võrratu tunne. Tahan naerda. Juba olen suutnud hetkeks unustada Fredi puudumise. Õnneks tema asendusena näitab Joonas mulle kardinate vahelt pöidlaid. Südamesse poeb õnne tunne.
Professionaalselt kõnnin küll lava lõpuni, kuid kohe kui see tehtud, hüppan nagu pisike laps., torman Mia ja Joonase juurde ning põimin oma käed nende ümber. Kaisutan neid kõvasti ning vaikselt hakkavad õnne pisarad voolama. Säärast tunnet pole ammu tundnud.
Eemaldume ning meie kõigi, isegi tavaliselt külmema Joonase nägu särab.
’’Nagu über! Ülim!’’ hüüatab Mia heledal häälel.

’’See on tähistamist väärt ju, ma ütlesin ju, et osa tuleb võtta! Lähme välja, minu kulul!’’

Pöörame juba niigi õnnest pöördes näod Joonase poole ning hakkame Miaga koos kõigest väest hüppama ja kiljatama, millepeale Joonas naerma puhkeb. Vaatan seda üllatusega ning mu kõhtu läbib veider tunne. Ta naer on nii armas, nii nostalgne, tõstes mu suunurgad kõrgemale, eriti tänu kuti põselohkudele, mis mu hingetuks võtavad.
’’Nonii!’’ ja mu mõttelõng katkeb, Mia hüüatuse peale, meilt mõlemalt käest haarates.
''Sel juhul linna! Mul on miskit karastavat vaja ning kohe!’’
Saadan silmapöörituse Joonasele ning tema ajab naeru kinni hidmiseks huuled torru. Itsitan ning see toob Mia tähelepanu taas meile ning ta pigistab meie käsi tugevamalt öeldes uhkelt:
’’Elu on parim lill mida noppida, minu oma lausa kaunis roos, seda tuleb täiel rinnal nautida! Seetõttu ongi see lahe!’’
Naerame laginal ning seame sammud oma isiklike riiete hunniku poole. Kohe lendavadki kuulsate disainerite tooted meilt seljast põrandale hunnikusse, nagu oleks mingisugune väärtusetu rämps, kuigi need samad kaltsud lähevad, selle sügise hitina, suuremate kaubamajade lettidele, hinndades, mis tava liht-eestlase hinge kinni lööb.
Kuid meid see ei huvita. Meile on see vaid suveniir päevast, millal hakkas meie karjäär. Neid riideid tuleb veel ladude kaupa ning disaineritelt, kelle toodete eest inimesed verehinda maksavad.

Märkame siis Joonast meie tegevust, äärmise huviga, jälgimas ning järgmised riided, mis seljast kooruvad ei lõpeta maas, vaid pommirahena piilur-poisi suunas.
Siis tekitame ükshaaval enesele katet ning kui õhk on puhas, Joonas vaikselt oma nurgas, pea mitte meie poole suunatud, saame rahulikult supermodellidest igapäevasteks ''Talu Tiiudeks'' riietatud.
Siis tõmbab järsult Mia miski oma helesinisest pudukotist ning loobib selle minu suunas ja ma püüan selle osavalt kinni.
Silmad suurenevad nähes pisikest helebeezi karpi, mille ümber roosakas lehv.
’’Mia! Mis see on?’’
Ta teeb oma firma, salapärase, ilme ning muhedal häälel teatab:
’’Meie edu terviseks, poleks suutnud seda ilma sinuta!’’
Vahin teda tänuavaldavate suurte silmadega, kuni järsult sajab meie tagant ehmatuseks kaela Joonas.
’’No, mis?! Pean veel kaua seisma nurgas, kui kõik action on möödas? Ning kus minu kink on?’’
Mia raputab pead üllatusest ning siis urgitseb kotist välja veel ühe kingikarbikeses seekord aga tumedates toonides.
’’Säh, mõtlesin selle hiljemaks jätta, aga kui sa nii kannatamatu oled siis saad selle kingituse enne.’’
Ta surub selle poisile pihku lisades mesimagusalt:
’’Aga põhi kink ootab kodus.’’
Joonas piidleb teda veidi ning siis noogutab.
’’Ma loodan et siis magustoit saab hea olema.’’

Muidugi raputan pead ning jätan armastajad omavahele mulisema ning oma pakki lahti harutades valin Fredi numbri.
Heliseb korra, kaks ning siis kostab vaikne klõps.
’’Hallo.’’ Kostab teisepoolt toru. ’’Tere, kallim.’’ Hüüatan peale südamelöögi vahele jätmist. Nii tore on taas peale säärast vahe oma armastatu häält kuulda.
’’Ah! Sau, ma just mõtlesin, et sul peaks see moe asi olema. Kuidas läheb?’’
Istun maha ning surun telefoni parema õla ning kõrva vahele, et saaksin samalajal Mia kingituse avada.
’’Noh, kui sa nii teada tahad, siis tule siia ja ma näitan millega su kena proua hakkama on saanud.’’ Teiselpool toru kostab lõbus itsitus ’’No, tuleksin, aga meil on palju tööd. Aga seda, et mu proua ilus on, tean isegi.’’ Muigan. Paki üks nurk avaneb ning asun teise kallale.
’’Ei, eks ma räägi sellest kodus lähemalt.’’ Teinegi nurk avaneb. Torus on hetkeline vaikus ning kostab Fredi ohe
’’No jah, tuli välja, et ma see nädal kah koju ei saa. Aga ma saadan sulle palju kallistusi. Igatsen sind.’’
Kingitus langeb mu sülle ja ma võtan toru kätte, et see maha ei lendaks.
’’Oot, see nädal jääb samuti tulemata? Aga Fred..’’ alustan, kuid too katkestab mu ’’Ma tean, et lubasin sulle, kuid jah meil on palju tööd.’’
Hingan sügavlat sisse.
’’Aga meie aastapäev?’’
Taas vaikus. Ajan küünt kleepelindi alla ja välja. Siis kostab vaikne vastus.
’’Anna andeks, ma teen selle kuidagi tasa näiteks..’’ kuid siis kostab hull meeste häälte kõmin ning Fredilt lause. ’’.. sorry pean minema, räägime homme.’’
Järele jääb vaid telefoni tuudutus. Mobiil, mille kõne lõpetamata langeb mu sülle, avamata kingituse kõrvale, silmad klaasiastunud, suunatud kaugusesse, südames nukrus. Näib nagu kaugeneks Fred minust iga päevaga aina. Ning see teeb haiget.